Noh, mis teed nüüd?

Rahandusminister Heiki Kranich oli parajasti tööasjus Pariisis, kui ELDP poliitiline sekretär Meelis Atonen talle helistas ja raporteeris, et suurkogu valis Laari 191 häälega uuesti esimeheks. Vastaskandidaadid justiitsminister Kaido Kama ja riigikogu esimees Ülo Nugis said vastavalt 86 ja 56 häält.

„Noh, mis teed nüüd?” käis Atonen peale.

Kranich tegi, mida oli lubanud. Ta kuulus Laari vastasleeri ja oli Isamaa suurkogule surve avaldamiseks avalikult lubanud, et lahkub ametist, kui Laar jätkab.

14. juunil tegigi ELDP juhatus avalduse, kus teatas, et valitsus on kaotanud töövõime ja ei suuda Laari juhtimisel tulemuslikult jätkata, mistõttu ELDP lahkub valitsusliidust ning kutsub valitsusest tagasi ka oma ministrid Paul-Eerik Rummo ja Heiki Kranichi.

Pärast liberaalide lahkumist valitsusliidust jätkas Laar vähemusvalitsuse juhina, kes püsis võimul vaid opositsiooni armust. Ta pakkus Kranichist vabaks jäänud rahandusministri portfelli kohe lahkujate erakonnakaaslasele, Lääne maavanemale Andres Lipstokile. Ikka selleks, et liberaale omavahel tülli ajada. Poliitikas kogenematule Lipstokile oli ministriamet suur ahvatlus, aga ta kartis hirmsasti. Laari vähemusvalitsus püsis juuksekarva otsas ja nõustumine tähendas suurt tüli erakonnakaaslastega, halvemal juhul koguni erakonnast väljaheitmist.

Selleks et Lipstoki hirme hajutada, tegi Laar ratsukäigu – ta palus Kallasel kinnitada, et Lipstok jätkab rahandusministrina ka järgmises valitsuses. Lipstokil polnud seni vahtkonnavahetusest õrna aimugi. Kui ta jahmunult Eesti Pangast tagasi Toompeale jõudis, teatas Laar talle sügavalt silma vaadates: „Sa tuled praegu Eesti Pangast Eesti vabariigi tulevase peaministri juurest. See peaks andma sulle kindluse, et kui mina kukun, jääd sina ametisse edasi.”

Kallase ausõna peale võttiski Lipstok rahandusministri portfelli vastu. Hiljem, kui Marju Lauristin sotsiaalministriameti maha pani, kordus sama lugu teise liberaali, sotsiaalministeeriumi kantsleri Toomas Vilosiusega. Temagi hakkas sotsiaalministriks alles pärast jutuajamist Kallasega, ehkki peaminister oli endistviisi Mart Laar.

Liberaalid talusid neid vangerdusi stoilise rahuga. Partei juhatuse koosolekutel tehti reeturitele küll korralik peapesu ja peatati Lipstoki kuulumine erakonda, aga kuna ministriportfellis nähti võimalust oma vähe tuntud erakonnakaaslasi tasuta reklaamida, siis välja neid parteist ei visatud. Liiatigi said liberaalid Lipstoki ja Vilosiuse kaudu infot nii valitsuse kui ka Laari-Kallase plaanide kohta.