Anne Tiko: Kiusamine on kuritegu
Arengupsühholoog Anne Tiko, eile sai avalikuks jõhker video koolivägivallast, kus seitsmenda klassi tüdrukud peksid oma kooliõde. Kuidas sellisel puhul alaealisi karistada ja kes seda tegema peaks?
Me peame suhtuma koolivägivalda nii, et kiusamine on selgelt kuritegu. Praegusel hetkel on aga toimitud nii, et kiusatav laps läks koolist ära, ent kiusajad käivad koolis edasi ja nendega ei juhtu justkui midagi. Ma ei tea kas see on õige, sest need lapsed peavad tõesti tundma, et nad eksisid. Kool peab andma signaali, et vägivald on kuritegu.
Kuidas seda signaali kõige paremini anda?
Võime näiteks vaadata, kuidas on Põhjamaades. Rootsi tööandlusseadus laieneb ka kooliõpilastele – seadus nõuab, et koolid kindlustaksid lastele nii füüsiliselt kui psüühiliselt turvalise keskkonna ning õpetajad ja ka teised kooliterritooriumil töötavad isikud peavad aktiivselt lastevahelise vägivalla vähendamisele kaasa aitama. Ka on seal kindlalt märgitud, et vägivalla ja kiusamise vältimiseks vajaliku tegevusprogrammi väljatöötamise eest vastutab direktor.
Kuidas meil praegusel juhul on? Ohvri viime koolist ära, aga see, kes tegelikult, räigelt ja mõnuga vägivallatseb, nemad käivad edasi ja nendega ei juhtu midagi.
Ma ei räägi siinkohal konkreetsest juhtumist, ent mõnikord on võib-olla ka kiusajaid endid kiusatud. Antud kooli direktor on samuti maininud, et enne video avalikustamist oli keeruline süüdlast välja selgitada ja alati pole kõik nii must-valge.
Selle juhtumi puhul minu meelest kahtlust ei ole, ent hea küll. Koolikiusamist uurinud Soome psühholoog Esko Leipäla, ütleb, et kiusamine on võimu kasutamine. Kiusataval on mingi omadus, mis kutsub kallale ja ärritab teisi ja nii edasi. Tema teooria räägib sellest, et on olemas põhikiusaja ja kaks-kolm kaasakiusajat – ülejäänud on ära hirmutatud ja neil on tunne, et kiusamine on nagu nakkushaigus: kui asud kiusatava poolele, siis see nakkab ja seepeale hakatakse ka sind ennast kiusama. Seetõttu tulebki taolise hirmu leevendamiseks luua koolis õhkkond, kus kiusamine on kuritegu ja seda ei saa aktsepteerida mingisugusel määral.
Aga mida peaks sellel konkreetsel juhul tegema, et turvalist õhkkonda luua?
Nüüdseks on veidi hilja. Seda õhkkonda oleks pidanud juba algusest peale looma. Kui ka direktor ise ütleb, et see on jätkuv probleem ning vägivalda on koolis ette tulnud varemgi, siis see on märk, et midagi on tegemata jäetud.
Aga üldiselt, ma ei ole praeguse olukorraga detailselt kursis, ja seetõttu ei ole mul ka õigust öelda, mida sel puhul tuleks teha. Kui inimene tuleb uude keskkonda, tuleb talle koheselt selgeks teha mismoodi käituda. Samuti tuleb sisendada, et reegleid tuleb järgida ja eksimisega kaasnevad tagajärjed. Oluline on, et see toimuks algusest peale. Ja need reeglid kehtivad muide kõigile, ka erivajadustega lastele – on vaja selget signaali, et kiusamine on kuritegu ja sellega tegeletakse tõsiselt.
Kiusatud laps vajab aga tõsist kriisiabi, head kriisipsühholoogi, kes teda toetaks ja aitaks tal traumast toibuda.
Ja kiusajad, mida nendega teha?
Ma ei oska sellele vastata, ma ei tunne neid lapsi, ma ei tunne seda kooli. Aga kui seal oli jutt, et nad lähevad alaealiste komisjoni, siis ma loodan, et komisjon suunab nad spetsialistide juurde. Või paneb kasvõi ühiskondlikult kasulikku tööd tegema, et neil oleks aega mõelda selle üle, mida nad siis tegid. Ega alaealiste laste puhul Eesti riigis teist meetodit polegi.
