Õpetajate poolt kiusatud lapse ema: koolivahetus päästis mu lapse tervise!
Juunis saatis meile oma jahmatamapaneva loo ühe Harjumaa väikekoolis käiva lapse ema: Lapsevanema pihtimus: õpiraskustega lapse elu tehti tavakoolis tõeliseks põrguks. Tema poeg, kellele oli eriklassi puudumisel määratud individuaalne õppekava, keeldus pärast pidevat õpetajatepoolset tagakiusamist ja mõnitamist kooli minemast. Poisi päevikusse ilmusid kummalised märkused, kus kasutati sõnu "värdjalik ja erikoolikasvandik", talle pandi madalamaid hindeid ning hoolimata pere püüdlustest ja soovist olukorda parandada ning last järele aidata, kirjutas õpetaja emale:"Ideaalis oleks isegi nii, et ta väga ei mängiks kaasa vahetunnil teiste poistega“. Tänaseks õpib poiss uues koolis ja saab seal nii hästi hakkama, et lausa naudib koolis käimist ja õppimist!
Täna. oktoobris 2012, kui lõppenud on esimene veerand uues koolis viiendas klassis, on meie elus jälle rahu ja vaikus. Me vahetasime kooli, ja mitte ainult meie ei vahetanud kooli, vaid sellel õppeaastal tuli meiega koos lapsevanemate soovil eelmisest koolist ära üle kümne õpilase.
Aga kuidas siis meil läinud on? Meil on kõik hästi, hinded on korras jätkuvalt. Aga kõige suurem muutus on käitumine ja soov koolis käia ning õppida. Käitumishinne, muide, oli sel veerandil EESKUJULIK! Kontrollin ka jätkuvalt lapse päevikut, ühtki märkust seal pole, üks kiitus aga küll. Ja ka õppimine on sinna tal endal sisse kirjutatud, mul ei ole vajadust seda e-koolist kontrollida.
On ka muidugi nõrku kohti lapse hetkel omandatud teadmistes. Poeg tuli esimesel koolipäeval koju ja teatas, et kehalist ta küll ei oska! Siiani olid nad kehalises vaid rahvastepalli mänginud ja muusikaõpetus oli olnud vaid laulmine. Seega noodiõpetust hakkas ta saama alles nüüd esimest korda. Suur tänu meie uue kooli õpetajatele, kes olid nõus järeleaitamistundidega.
Tahaksin tänada inimesi, kes kirjutasid eelmisele loole positiivseid kommentaare, neid oli väga meeldiv lugeda. Pean siiski selgitama mõnda aspekti, mis eelmises loos paljudele arusaamatuks jäid. Vana kooli individuaalne õppekava ei tähendanud siiski seda, et laps oli õpetajaga kahekesi. Poisile oli koostatud tunniplaan, et ta käib iga päev koolis, aga mitte kõigis tundides, vaid osaliselt, ja pooltes nendes tundides viibisid ka teised õpilased. Samuti suruti kooli poolt psühholoogilist abi peale ning seda ei oleks tegelikult vaja olnud. Meie viimane visiit psühholoogi juurde oli juunis ning ta ei näinud vajadust jätkata.
Septembris kuulsin küla pealt, et vanas koolis jätkub kõik samamoodi. Mulle isegi valmistas nalja, kui üks lapsevanem, kelle laps antud koolis veel õpib, mulle teatas, et direktor oli oma esimese septembri kõnes öelnud, et saab olema parem aasta, kuna kõik probleeme põhjustanud lapsed on õnneks ära läinud. Ja lõpuks saavad nad rahulikult õpetada. Ma ise võtan seda täna kui elu õppetundi. Kurb, et see nii valus pidi olema. Aga ma olen kindel, et tegin õige otsuse oma poega uskudes ja kooli vahetades. Minu lapse silmades on jälle olemas see säde ja soov õppida. Nii et rohkem usku oma lastesse ja sellesse mida ise usute õige olevat!
