Parts põlevkivijaamade ehitamisest: meil on uusi jaamu vaja, praegused on 50 aastat vanad
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts selgitas, et tema pidi omaniku esindajana andma nõusoleku Eesti Energia kuni kahe lisakatla ehitamiseks seetõttu, et elektrifirma küsis valitsuselt, kas see on nõus leppima tavapärasest väiksema investeeringu tootlikkusega. Uusi jaamasid on Partsi sõnul aga vaja, sest vanad jaamad ehitati 50 aastat tagasi.
Kui oli vaja langetada Eesti Energiale kahe uue katla ehitamise otsus, siis miks pidite teie isiklikult käskima Eesti Energiat, et need katlad tuleb ehitada?
Siin on praegu väga palju desinformatsiooni. Kuna olin eelmisel nädalal Ameerikas risti vastupidises ajavööndis, siis on olnud väga palju desinformatsiooni ja ma olen väga tänulik, et ma saan sellest rääkida.
Esimeseks tuleb selgeks rääkida, et põhimõtteline otsus meie energiaportfelli tulevikust 10-30 aasta peale on tehtud riigikogus kinnitatud energiamajanduse arengukavas. 2009. aastal võeti see riigikogus vastu ja, oh imet, ühehäälselt! Kusjuures väga oluline on rõhutada, et selle otsuse taga oli 2007-2008 toimunud ekspertide töö ja arutelud, et milline saab olema meie energiaportfelli perspektiiv.
Detaili minemata on seal ka, et me peaksime ehitama kaks 300 megavatist põlevkivielektrijaama Narva. See oli põhimõtteline otsus, et kas „jah“ või „ei“ põlevkivienergeetikale. Ma ei mäleta ühtegi vastuseisu, võibolla vaid rohelised natuke neile omasel moel. Kuigi kõik saavad aru, et realistlik valik, arvestades, et meie põlevkivijaamad kukuvad välja, nad on tehniliselt niivõrd vananenud 60. aastate investeeringud, et realistlik valikuks ongi meil samad tahkel kütusel põhinevad keevkihtkatlad.
Konkreetse asja kohta – kõike elektrimajanduses tuleb teha turupõhiselt. Põlevkivijaamad – olgem täpsed, täna on nad põlevkivijaamad, kus on võimalik kasutada ka teisi tahkeid kütuseid, nende hulgas ka taastuvkütuseid, puitu ja turvast – kõik need jaamad on ehitatud kommertsalusel. Eesti Energia selle investeeringu puhul oli põhiliseks probleemiks tasuvusarvutuses piisav tootlikkus.
Valitsuskabinet kõigepealt arutas, kas me aktsepteerime turutingimustest madalamat tootlikkust ja kas omanik saab tänaste teadmiste põhjal teha midagi, et seda tootlikkust tõsta. Me otsisime võimalust CO2 hinnariski maandamiseks. CO2 komponent on selle jaama juures päris oluline. Sealt tuli järgmine teema ehk otsus, et Euroopas kokku lepitud reegleid arvestades, kuna uus jaam on oluliselt keskkonnapuhtam kui täna toimivad, anda tasuta CO2 kvooti. 1. jaanuarist 2013. muutuvad nad ju ettevõtte jaoks tasuliseks.
2010. aastal vastu võetud sellesamast energiamajanduse arengukavast tulenevas elektrituruseaduses olime näinud ette reegli, et suurte tootmisvõimsuste jaoks on võimalus investeeringutoetuseks. Selle seaduse võttis riigikogu vastu, pakun, häältega 79 poolt kolm vastu. Näitan jälle laia ühiskondlikku ja poliitilist konsensust.
Selle seaduse juures tekkis aga see probleem, et see pole Euroopa Komisjoni arvates konkurentsitingimuste seisukohalt liiga aus ja me pidime minema teist teed riigiabi andmiseks, et maandada CO2 riski. Et tasuvus oleks mõistlik. Sellel hetkel tegime selle otsuse, aga ettevõte oli oma hankega, mis kestis muide 2,5-3 aastat, jõudnud sinnamaani, kus tuli sõlmida leping.
Kabinet arutas siis ka seda, et kasutada võimalust saada CO2 kvooti investeeringutoetuseks, aga ajaliselt me ei saanud sel hetkel veel sajaprotsendiliselt öelda, et Euroopa komisjoni keskkonnadirektoraat, kliimadirektoraat, konkurentsidirektoraat ütleksid, et see investeering vastab Euroopa direktiividele. Tänaseks on nad kõik seda aktsepteerinud. Ma arvan, et need aktsepteeringud pole olulised isegi niivõrd tasuvuse seiskohast, aga olulised on ka keskkonna- ja kliimadirektoraadi heakskiidud, kes on andnud hinnangu, et see on vägagi kooskõlas keskkonnaeesmärkide kui kliimaeesmärkidega.
Valitsuskabinet arutas seda küsimust omanikuna ja kuna valitsukabinet seda toetas, siis minul kui üldkoosolekul ei olnud väga keeruline anda see aktsept, et jah, te võite minna sinna lepingusse ja omanik aktsepteerib ka madalamat tootlikkust, kui ei tule tasuta CO2 kvooti. Pikk jutt, aga selline on tegelik taust.
Rein Lang ütles eelmisel nädalal valitsuse pressikonverentsil, et majanduslikult ei olnud need jaamad mõttekad, aga neid oli vaja julgeolekupoliitiliselt. Kui oluline oli selle otsuse tegemisel julgeoleku argument?
Energiajulgeoleku aspekt on absoluutselt oluline. Ma kõigepealt korrigeeriks ka, sest Rein tõenäoliselt lihtsalt ei mäletanud enam, aga ma rääkisin ka sellest majanduslikust aspektist. Selle kohta levitas valeinformatsiooni ka riigikontroll. Riigikontrollile on mul üks palve, et las nad esitavad oma tasuvusarvestused või isegi ettevõtte tehtud tasuvusarvutused, mille osas nad on teistsugusel seisukohal. Siis saab rääkida, kas majanduslikult mõttekas või mitte mõttekas.
Majanduslikust tasuvusest rääkides tühja sellest Ansipist, Partsist, riigikontrollist ja muidugi Pealtnägijast – suur osa sellest rahast, millega Eesti Energia selle investeeringu rahastab, tuleb ju võlakirjaturgudelt. Eesti Energia viis kevadel investeerimisprogrammi rahastamiseks läbi võlakirjaemissiooni ja võlakirjaturud ehk institutsioonilised investorid märkisid selle väga kõvasti üle. Teisisõnu, mida iganes arvab ettevõte oma erinevate arvutusmudelitega, mida arvab omaniku esindaja, on kapitaliturud hinnanud seda tasuvaks projektiks. See on veel eriti oluline garantii.
Julgeoleku juurde tulles on energiajulgeolek viimasel ajal üks ülekasutatud termin. Energiajulgeoleku üks osa on varustuskindlus, ehk meil oleks igal hetkel nii palju elektrit, kui meil vaja on. Siin me jõuame üsna keerulisse olukorda. Väga lihtne on öelda, et ehitame ühendusi, aga oma tootmisvõimsusi pole vaja. See on arutelu koht.
Energiamajanduse arengukavas on väga selgelt kirjas, et Eestis asuvate tootmisvõimsuste maht peaks kindlasti olema meie tipukoormuse tasemel, perspektiiviga 5-10 aastat, kusjuures tipukoormus sõltub nii majanduses toimuvast kui meie puhul ka külmadest talvedest. See on varustuskindluse aspekt.
Täna peame ütlema väga üheselt, et oleme jäänud elektri tootmisvõimsusse investeerimisel hiljaks. Olukorras, kus Narvas on peamised tootmisressursid 50 aasta vanused, on sõltumata keskkonnaalaste nõudmiste rakendumisest aastal 2016 investeeringute järjepidevus ammu ära lõigatud. Eks ta paljuski lõigati ära 1990. aastatel Nõukogude võimu kokkukukkumisel.
Aga kui me vaatame ainult kitsalt Eestit, siis ei ole normaalne, et me investeerime energia tootmisvõimsusse 60. aastatel ja järgmisi tõsiseid investeeringuid hakkame tegema 50 aastat hiljem. Me ei räägi siin täna nendest väikestest elektritootmisvõimsustest, mida on hakanud tänu taastuvenergiatoetustele tekkima, vaid suurest tööstuslikust energiatootmisest.
Peatselt muutub Eesti osaks suurest Põhjamaade ja Baltimaade elektriturust, lisaks valmib 2014. aastal Estlink 2. Mida tähendab elektrijulgeolek sellises olukorras?
Turg suurendab julgeolekut. Avatud, toimuv elektriturg, eriti ühendatuna Põhjalaga, suurendab igas mõttes julgeolekut, sealhulgas ka varustuskindlust. Suurema turg on investeerimiseks atraktiivsem ja peaks andma ka tarbijale õiglasema hinna. Ma räägin loomulikult pikemas perspektiivis, ärme räägi sinna ülemineku hinnamuredest.
Võib lugeda ka seisukohti, et tuleb vabaturg, ühendused, hästi, mis me enam selle elektriga jandime? Loomulikult, kogu elekter, mida me toodame, peab olema konkurentsivõimeline. Sellepärast me räägimegi tasuvusest. Aga arusaam, et kusagilt mujalt tuleb odavam elekter ja me võiksime siin loobuda sellisest tööstusharust, ehk tekitaks veel ühe impordi haru – see on väliskaubanduse puudujääk, need on töökohad, aga miks mitte ka eksport.
Me ei tea tegelikult, millisel määral mõjutab turgu Vene elekter, kuigi meie naabruses olev Venemaa piirkond on ka külmal talvel teatud defitsiidis. Ainuke riik, kes Balti riikide ja Soome seas pole elektri importija, on Eesti.
Peaminister Andrus Ansip on jätnud mulje, et ka vabaturu tingimustes saame me Eestis oma elektrijaamadega oma rahvale odavamat elektrit müüa kui importelekter oleks. Kas me aga saame ikka vabaturu tingimustes otsustada, et kui importelekter on kallim, siis me paneme uksed kinni ja teeme endale odavama elektripiirkonna? On see lubatud?
Ma pole kõige õigem inimene seda seletama, seda peaksid tegema need, kes selle eest otse vastutavad. Küsimus on selles, et mis on elektribörs, kus kujuneb tootjate turg? Arvan, et oleks ülim aeg ka Eesti avalikkusel piiluda sinna musta kasti. Maailmas peetakse praegu Nord Pooli korraldust, mis on Põhjamaades mitmeid aastakümneid töötanud, üheks efektiivsemaks, läbipaistvamaks ja ausamaks. Nord Pool annab tootja turuhinna, on väga oluline, kuidas see hind kujuneb.
Täna Eesti seaduste järgi on Elering see korraldaja, kes on selle delegeerinud Nord Poolile, et tootja turg oleks aus ja läbipaistev. Seda tasuks küsida Nord Pooli käest, et turul ei toimuks mingeid kokkuleppeid, hinnamoonutusi? Eesti esindaja selles nõukogus on konkurentsiameti peadirektor.
Aga vastus teie küsimusele on, et kui te ka lähete täna Põhjamaadesse, siis te näete, et elektriturul on teatud spetsiifika, et piirkondades on teatud alapiirkonnad, kus kujuneb igapäevane hind. Aga loomulikult kokkuvõttes Nord Pooli sisemised piirkonnad hakkavad teineteist mõjutama, on pidev ühtlustumise surve.
Sõltuvalt hinna kujunemisest võivad piirkonniti olla väiksemad hinnad. Kui lähete Nord Pooli kodulehele, näete, et Põhjamaades on täna kaheksa piirkonda, Eestis üks, leedulased on ka nüüd ühinenud, Leedusse tuleb järgmine ja Läti on loodetavasti õige pea seda otsust tegemas. Ka Balti riikidesse tekivad kolm alapiirkonda, aga loomulikult hakkavad nad turuhinda mõjutama.
Kas julgeoleku argumendi tõttu tekkis ka mingi julgeolekupreemia? Kas nende kahe Eesti Energia katla puhul saame me välja tuua mingi summa, mis kulutati konkreetselt elektrijulgeoleku suurendamiseks?
Kui vaatame Leedu tuumajaama referendumit ja ka laiemalt seda, mis toimub tööstusliku energiatootmise investeeringuprojektidega, siis täna on kõik külmunud seisundis, see pole meie omapära. Meil on siin omad kõhklused ja kogenematus selliste investeeringute tegemisel, kui te vaatate Saksamaale, Suurbritanniasse, siis oi kui raskelt tulevad need investeeringud projektidesse, mille tasuvusaeg on 20 aastat ja mille kulu ületab miljardi.
Me peame tootmisvõimsusi uuendama, aga me peame tegema seda turutingimustel. Me peame investeerima 20 aasta peale ette, aga keegi meist pole selgeltnägija. Ometi peame me lähtuma finantsarvutustes tänastest teadmistest ja prognoosima seda tasuvust. Selles mõttes omanik oleks võinud selle projekti kalevi alla, et kui ettevõte midagi ei tee, siis omanik ei pea vajalikuks midagi ette võtta. Me pidasime vajalikuks ette võtta. Meie võimaluseks tänase mänguruumis oli C02 kvoot investeerimistoetuseks ettevõttele, seda võib selleks nimetada.
Ma ei paneks sinna aga rahasummat juurde. Pigem täna energiajulgeolekut elektritootmise poole pealt vaadates on sellel otsusel, mis tehti 2009. riigikogus ja lõpuks ettevõte tegi ja valitsus aitas kaasa – sellel on natuke laiem tähendus. Juba 2003. aastast peale tean, et me pidime välja rabelema otsustamatusest suurte investeeringute ees. Ma seoks siia ka Estlink 2, kus me 2009 rabelesime välja. Lisan sinna Eleringi avariireservelektrijaama Kiisal, mis on väga oluline komponent varustuskindluses. Need on väga suured otsused.
Väljarabelemise põhjuseks olid argumendid stiilis: „täna ei ole õige aeg“, „me ei tea, mis kümne aasta pärast juhtub“, „vaadake, mis seal see ütles“, „vaadake, mis seal too ütles“, kuskilt ilmub välja mingi huvigrupp, kes räägib aatelist juttu, mille taga on aga väga kitsas äriline huvi. Me murdsime otsustamatusest välja, iga järgmine tootmisvõimsus, kui meil on seda samades parameetrites vaja, tuleb juba lihtsamalt.
