Paari viimase aasta jooksul on toimunud Euroopa Liidus rohkelt olulisi muutusi. Olles nende protsesside sees, kerkib minu jaoks üha tihemini küsimus sellest, kas Euroopa - sealhulgas Eesti - kodanikud ikka jõuavad kõike jälgida ja mõista. EFSFist sai kiiresti Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM). Euroopa Keskpank on teinud erakordseid otsuseid, langetades baasintressimäära rekordiliselt madalale ning ostes võlgades olevate riikide võlakirju. Praegu peetakse läbirääkimisi Euroopa Pangaliidu loomise üle. Kõiki neid ja teisi muutusi saadab föderalistide koor, kes nõuab mitmehäälselt Euroopa Liidu muutmist poliitiliseks ja fiskaalliiduks ehk föderatsiooniks.

Hiljuti leidis Euroopa Parlamendis aset laiapõhjaline arutelu olukorrast ELis. Vastukaaluks föderatsiooni toetavatele kõnedele hoiatasid konservatiivid liikmesriike suveräänsusest loobumise eest. Suurema integratsiooni pooldajad nõudsid aga Euroopa Konvendi kokkukutsumist, mis peaks valmistama ette uue aluslepingu, millega pandaks alus Euroopa föderatsioonile. Üle kolme tunni kestnud arutelus domineeris hala ümber jätkuva majandus- ja võlakriisi. Paljud saadikud kritiseerisid teravalt Euroopas kasvavat sotsiaalset kriisi, mis väljendub kõrges tööpuuduses ja vaesuse suurenemises vanades EL liikmesriikides. Samas ei pakkunud Euroopa Komisjoni president Barroso ühtegi konkreetset lahendust majanduskasvu taastamiseks. Tema jutt sotsiaalse turumajanduse ümber kõlas minu jaoks selgelt eilse päevana.

Kui Hispaanias on alla 25-aastaste noorte tööpuudus üle 50%, siis võiks ometi aru saada, et sotsialistlik mõtteviis turumajanduses ongi üks põhjustest, miks Euroopa riigid täna võlakoormas virelevad. Sotside vastutustundetu laenamine avaliku sektori kulude kinnimaksmiseks nii Kreekas, Hispaanias ja ka mujal ongi peamine põhjus, miks need riigid tänaseks nii sügavasse kriisi on vajunud. Avaliku sektori kasvatamise ja ülejõu kõrgete palkade maksmise tulemusi näeme täna paraku ka Itaalias ja Prantsusmaal. Ja ometi jätkub sotsidel julgust nõuda kokkuhoiumeetmete lõpetamist ja laristamise jätkamist. Kriisi olemus peitub sügaval vanade riikide harjumuses elada suurte sotsiaalsete garantiidega, nende vähendamine ja muutmine on väga valulik, kuid ometi möödapääsmatu, kui tahetakse kriisist välja rabeleda.

Euroopa vajab reformi

Euroopa riigid peavad minema reaalmajanduse tingimustesse, kus avaliku sektori kulud saavad olla täpselt nii suured, kui on riigi sissetulek. Kui näiteks eelarves on raha riigitöötajale palga maksmiseks x eurot kuus, siis nii ongi. Siis ei tohi võtta võlga, et maksta x+1 eurot. See pidu, kui aastaid maksti palka laenude arvel, on tänaseks läbi. Mida teha? Kust võtta raha? Tegelikult ei ole vaja mingit imeretsepti.

Majanduses on välja kujunenud kindlad reeglid, mida tuleb lihtsalt jälgida. Üks lihtne tõde on see, et kasvu ja töökohti loovad ettevõtjad, mitte Euroopa Komisjon ega Parlament. Poliitikute asi on anda ettevõtjatele võimalused ettevõtluse arendamiseks läbi lihtsa seadusandluse, mõistliku maksupoliitika ja minimaalse bürokraatiaga. Miks ei võiks kõikjal Euroopas ettevõtte reinvesteeritud kasum olla tulumaksust vabastatud?

Euroopa riigid vajavad ka avaliku sektori reformi- e-valitsemist. Eesti kogemuse pealt võiks palju positiivset rakendada moodsa riigi ja kohaliku omavalitsuse juhtimisse, rääkimata erasektori ja üksikisikute igapäeva elu kulude alandamisest. Avalik sektor on tänase Euroopa liidu majandusvõimekuse juures ilmselgelt liiga suur, vanamoeline, bürokraatlik ja kohati sügavalt korrumpeerunud. E-valitsemine leevendaks oluliselt riigi sektori kulusid.

Tulles uuesti föderatsiooni idee juurde, siis ega selles midagi uut ei ole. Nii Jean Monnet kui teised Euroopa "isad" unistasid sellest ja igal aastakümnel on keegi ikka ja jälle tulihingeliselt selle mõttega lagedale ilmunud. Täna on olukord muidugi keeruline.

Rahvas on meeleheitel ja oodatakse lahendust, mis kriisi lõpetaks. Samas pean ma föderatsiooni pealesurumist tänases majanduslikus olukorras selgelt poliitiliseks manipulatsiooniks. Kuidas saaks föderatsioon automaatselt majandus- ja võlakriisi lõpetada? Föderatsioon saab olla pikaajalise arengu, ja mis põhiline, rahva laiapõhjalisele toetusele tuginev lahendus. Tänases Euroopas ma ei näe mingit tõmmet liikmesriikide kodanike hulgas föderatsiooni poole. Föderatsioonile saab minu arvates legitiimsuse anda vaid referendum, kus iga Euroopa kodanik igas liikmesriigis saab öelda oma jah või ei. Paraku ei ole ma ühegi föderatsiooni eestkõneleja suust veel kuulnud sõna "referendum". Meil siin Põhjalas on, mille üle järgi mõelda. Nagu öeldakse "tark ei torma". Seekord loodan, et Eesti poliitikud ei hakka rabelema, et pääseda föderatsiooni lippu kandvate ideoloogide esiritta.