Imre Mürk: Eesti rahvusküsimus poliitikas ja kultuuris
Eesti majanduselu tark liitumine maailmamajanduse tegelikkusega on paratamatu, kui me tahame tulevikus Eestis paremini elada. See aga ei vähenda rahvusküsimuse olulisust. Rahvusküsimuse oht varitseb meid selles, et rahvuslik vaimsus võib kultuurilise taandarengu korral saada poliitilise ideoloogia manipulatsiooni instrumendiks.
Rahvusliku vaimsuse kõige olulisem roll on olla inspireeriv keskkond inimese vaimseks arenguks. Meenutagem kasvõi semiootiku Juri Lotmani tõdemust - rahvuslikkus ja isamaalisus on inimkultuuri arengu üks jätkusuutlikumaid vorme.
Rahvuse üheks iseloomulikuks tunnusjooneks peetakse meietunnet. Sotsioloogid nimetavad seda kollektiivseks identiteediks ja kultuurilise taandarengu tingimustes saab seda ka poliit-tehnoloogiliselt ära kasutada. Ükskõik millises inimkoosluses teistele vastanduva eneseteadvuse tekitamise ja selle võimendamise kaudu saab näiteks esile kutsuda konflikte, sest „meietunde“ ja kollektiivse tahte võimendamise tulemusena võib lisaks enesemääramisele inimestes kasvatada ka „nende“ ehk teiste inimkoosluste vaenamist. Ajaloos ja ka tänapäeval on selle kohta palju ilmekat materjali.
Kuid rahvuse käsitlemine poliit-tehnoloogiliselt ja manipuleerimise objektina on vaid rahvusküsimuse poliitiline pool. Rahvusküsimusel on olemas ka vähem käsitletud, kultuurilise arengu aspekt. Rahvust kui fenomeni ei maksa alahinnata rahva elujõu allikana ning kõrgkultuuri katalüsaatorina. Seda enam, et poliitilised saavutused rahvusena on pigem rahva kultuurilise eneseteostuse tagajärjeks.
Kirjandus- ja kunstiajalugu näitab, et rahvuslikust vaimsusest ja isamaalisusest kantud kultuuris on peidus elujõudu, mis võib põhjustada kultuurilisi plahvatusi ja kanda rahva vaimsust ka üle pikkade „tumedate“ aastakümnete. Seega rahvust tasub vaadelda kui kõrgemale kultuurile püüdlevat kogukonda, mis on võimeline looma inspireerivat ja teistest rahvastest erinevat, omakeelset ja omanäolist vaimset keskkonda inimese eneseteostuseks ning arenguks.
Lisaks sellele kannab erinevate rahvuskultuuride poolest rikas maailm endas kaugelt suuremat inimkonna kultuurilise loomingu potentsiaali ja kultuurilise õitsengu võimalust kui selle oletatav vastand – üks ja terviklik uniformeerunud maailmakultuur. Seda enam, et paljude kultuuride arenguteed osutuvad nii või teisti tupikteedeks ja hääbuvad, on kasulik hoida võimalusi uute ja paremate puhkemiseks.
Seega rahvuskultuuride pinnalt on kogu inimkonna kultuurilised arenguvõimalused mitmekesisemad ja seetõttu kõrgemale arengutasemele jõudmise tõenäosus suurem. Kuigi eesti rahvuslik vaatepunkt ja sellelt pinnalt tekkinud looming on maailma mastaabis väga pisike, on ta siiski vaimselt jätkuvalt piisavalt elujõuline ja viljakas pinnas, võimaldades ka eestikeelses kultuuriruumis tegeleda majandusküsimuste kõrval kogu inimkonda puudutavate inimliku hingeelu põhiküsimustega: küsida tõe ja õiguse, kaunima maailma järele, seda küsimist teostesse valada ning otsida oma hingesoppides inimlikke kannatusi leevendavat õnne valemit.
