Läbi riigikogu sügisperioodi on kõneainet andnud rahvasaadikute avalik sõnakasutus - eredamad ja alatumad näited on välja öelnud Juku-Kalle Raid ja Peeter Võsa. Karistust - peale avaliku hukkamõistu - pole aga toimunud, sest riigikogus pole süsteemi ega inimest, kes sõnaväänajaid nuhtleks.

Riigikogu asespiiker Jüri Ratas, mida teha, et rahvasaadikute kõnepruuk ja üksteise austamine paraneks?

Palju on siin juba hiljaks jäänud, sest nii hea kui halb saab alguse ikkagi kodusest kasvatusest. Ilmselt tooks mõningat head tulemust, kui sõnapildujale leidub keegi autoriteet, kes teda nelja silma alla kõvasti raputab.

Võib arvata, et mõningat tulemust annab ka oma lähima seltskonna, aga ka üldsuse tauniv reaktsioon. Võimalik, et siis muutub ka mõtlematult sõnade pilduja ja teistesse lugupidamatult suhtuja praktika. Iga riigikogu liige peab tundma vastutust just eeskuju näitamise osas. Arvamus, et mis sülg suhu toob selle ütlen ka välja eriti riigikogu liikmete juures kehtida ei saa.

Kas käitumiskoodeks oleks see võluvits, mis parandaks rahvasaadikute käitumist?

Võluvits ta ei oleks, sest usun, et parimaks käitumisreeglistikuks on lastetuba ja lugupidav suhtumine teistesse.

Kui tihti on sul piinlik kuulata, kuidas saadikud või ministrid suures saalis omavahel räägivad?

Riigikogu täiskogu istungite saalis on nii mõnigi kord mindud kõnepruugis üle piiri. Sellisel juhul peab eeskätt istungi juhataja sekkuma ja kutsuma ülesse lugupidavale suhtumisele teistesse.