Kui minu vanaema elas, siis tema oli nii sügavalt Jumala-usklik, et tema kuuldes ei tohtinud isegi sõnu "issand" või "püha jumal" kasutada, kuna vanaema oli veendunud selles, et Jumala nime tohib suhu võtta ainult siis, kui on suur häda käes ja on vaja abi Jumalalt paluda.

Mina seevastu olen realist ja usun vaid seda, mida oma silmaga näen ja mida käega katsuda on võimalik. Loomulikult peab igal inimesel olema usk paremasse tulevikku ja helgemasse homsesse. Kui seda usku pole, siis tuleb ju täielik depressioon ja päevad on ühesugused hallid.

Mina olen arvamusel, et Jumal on kellegi poolt kunagi hallil ajal välja mõeldud tegelane ja samuti on ka piibel üks selline reliikvia nagu oli see kastike "Viimses reliikvia" filmis kummardusobjektiks. Kui see reliikvia puruks visati sõnadega "meie reliikvia on vabadus", siis oli ju näha, millist konti rahvas kummardas pidevalt ja pühaks pidas.

Iga inimese jaoks on Jumalaks tema südametunnistus ja hing. Kui need mõlemad on puhtad, siis on kõik okei, nagu öeldakse. Kui sa teisele inimesele midagi paha ega kurja ei tee, siis võid olla kindel, et sinu südametunnistus ei vaeva ega hing ei piina. Kui oled midagi paha teinud ja leiad et kirikus käimisest on kasu, sest seal on sinu jaoks Jumal olemas, kes sulle sinu patu andestab, siis tee seda pealegi.