Hiljuti tähistas Tartu Ülikool 20 aasta möödumist sotsiaalteaduskonna avamisest. Selle auks peetud konverentsi paneeldiskussioonis* võtsid sõna mitmed rektorid ja professorid. Mis on nende jutust kooruv tähtsaim järeldus sotsiaalteaduste jaoks?
Kuna kõik kõnelejad olid loodusteadlased, siis mõte, mis võiks hakata edenema, on see, et müür loodusteaduste ja sotsiaalteaduste vahelt peaks ära kaduma. Paljud probleemid, mis praegu ühiskonna ja inimeste ees seisavad, olgu nad seotud tervise, energeetika või millega tahes, sisaldavad endas ka seda osa, mida saavad seletada ja uurida sotsiaalteadlased koos loodusteadlastega. Miks inimesed või ühiskond toimib ühel või teisel viisil, miks ollakse valmis mingil viisil tegutsema, miks teisel viisil ei olda – see komponent on sees väga paljudes probleemides, millega tegelevad loodusteadused.

See interdistsiplinaarsus või teatud mõttes teaduste vahelisi seinu ületav või maha lõhkuv koostöö peaks olema hoopis suurema rolliga ülikoolis ja ilmselt ka kogu Eesti teaduses, eriti kuna väikese Eesti teaduses on neid piire isegi lihtsam ületada. Paraku tegelikkuses see nii ei ole - nii teaduskondade, valdkondade kui ka ministeeriumide vahelised vaheseinad on Eesti tegelikkuses muu Euroopaga võrreldes pigem üsna jäigad. Seega see mõte suurema teadustevahelise koostöö vajadusest, mis siin välja öeldi, sellel võiks olla arenemise või idanemise ruum. Võib-olla, et kuskil kahe-kolme aasta pärast me siis enam ei kuule küsimust, milleks sotsiaalteadusi vaja on.

Mida arvate väitest, et ülikool kutsekoolistub?
Siin ei saa jälle niisugust teravat vahet akadeemilise ja rakendushariduse vahele tuua. Mis tähendab kutsekoolistub? Ei saa öelda, et näiteks arstiõpe peaks olema ainult akadeemiline ja ei tohiks õpetada mingeid kutseoskusi – see on ju jabur. Samuti me ei saa ütelda, et jurist peaks ainult akadeemilist teadust tegema. Või õpetaja. Suur osa ülikooli lõpetajatest ei tegele hiljem oma elus puhta teadusega, vaid tegelevadki teadmiste rakendamisega.

Millised on poliitika, doktorite ja teaduse suhted?
On õige, et me ei saada seada haridustsensusi riigikogu valimistel – kui valitakse inimest riigikokku, siis ta võib olla väga tubli rahvaesindaja, aga ta ei pruugi olla teaduste doktor. Seal, kus asi läheb seaduseelnõude kaudu oluliste muutuste või reformide ettevalmistamiseks mingil elualal, mis on küllalt keerulised ja kus sagedasti peab ette nägema nende mõjusid, mis ei ole otse silmaga nähtavad ja mis ei ilmne mitte kohe, seal on selgelt vaja ka sotsiaalteaduslikku ekspertiisi.

Mul on endal olnud konkreetseid kokkupuuteid näiteks Ameerika kongressi või senati liikmega, kus ma nägin, et tema meeskonnas on kuskil neli-viis politoloogia või majanduse doktorit. See, mida ta minuga räägib, ei ole mitte tema enda tarkus, vaid see on talle ette valmistatud ja sugugi mitte suhtekorraldajate, vaid oma eriala kõrgtaseme spetsialistide poolt.

Sellest erineb teravalt meie olukord, kus eeldatakse, et kui inimene valitakse riigikokku või isegi pannakse ministriks, peab ta tegema poliitilisi otsuseid iseenese tarkusest, oma erakondlikust vaistust lähtudes. Need ei pruugi sugugi olla pikemaajaliselt vaadates õiged otsused. Meil on üle forsseeritud poliitilise tahte teema ja liiga vähe arvestatud seda, et keerulises maailmas peavad riigi tasandil tehtavad otsused olema teaduslikult põhjendatud.

Lisaks üldine kaasamine.
Mis on omaette teema, mis tähendab kommunikatsioonijuhtimise oskuste rakendamist, mis on ka väga puudulik. Küsimus ei ole selles, et iga poliitik peaks olema teaduste doktor, küsimus on selles, et iga poliitik peaks teadma, millal ta peaks küsima teaduste doktorilt nõu ja võib-olla tellima ka lausa uurimuse.

Nii et sotsiaalteadustel koostöös reaalteadustega on kasutusvaldkondi igal alal?
Kui me vaatame majanduse teemat, siis sagedasti öeldakse, et vaat, kui meil oleks ikka paremaid insenere rohkem, küll me siis läheks maailma turgudele, meie majandus tohutult võidaks. Kuid tark majandus vajab ka tarka poliitikat. Selleks, et majanduse tootlikkust tõsta või kuskil kauge kultuuriga maal turule jõuda, maailmaturgu haarata, ei piisa inseneriteadmistest. On vaja tunda majanduse toimimist, ka teiste maade tarbijate käitumist, väärtusi, traditsioone, teada mõndagi kultuuri, ühiskonna kohta. Teiste sõnadega, Eesti majanduse rahvusvaheline edu vajab peale tehnika arengu ka neid teadmisi, mida õpitakse sotsiaalteaduskonnas.

Hiljuti ütlesite te ühel raamatuesitlusel paar huvitavat mõtet valimisseaduse muutmise kohta. Arstide streigi ajal ja ühiskonnas süveneva rahulolematuse kontekstis – mida ja kuidas ära teha?
Tervishoid on väga hea näide selle kohta, kus ainult poliitikute tarkusest ei piisa, et keerulisi probleeme lahendada. Praeguseks peaks olema juba piisavalt selge, et asi ei ole vaid palganumbris, vaid kogu tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuses. On ka välja öeldud, et valitsus on viimased kümme aastat neid probleeme lihtsalt vältinud, eirates nii meedikute, kodumaiste sotsiaalpoliitika ja majanduse asjatundjate kui ka rahvusvaheliste ekspertide nõuandeid.

Kui praegu me näeme, et ühiskonnas on suur rahulolematus sellega, kuidas ja kes otsuseid teeb, siis ongi küsimus selles, mis on see rohi, mis muudaks ka poliitika teadmispõhiseks. Kui on ikkagi olemas selge tunne, et kogu süsteem on kinni jooksnud ja seda otsustussüsteemi tuleks natuke avada uutele tuultele, siis küsimus, kuidas seda avada saab, on küsimus sotsiaalteadlastele - konkreetselt politoloogidele ja sotsioloogidele.

Politoloogide poole pealt on üks võimalus vaadata, kuidas neid inimesi välja valitakse, kes jõuavad võimule ja hakkavad otsustama. Siin me jõuame valimissüsteemide juurde, mida ei ole maailmas mitte tuhandeid, vaid paar-kolm-neli võimalikku varianti. Me oleme nüüd ühe ära proovinud ja proovimise tulemusena oleme mõndagi õigesti paika saanud. Näiteks ei ole meil 30 väikest parteid, vaid inimestele arusaadav arv valikuid. Aga me oleme jõudnud ammendada arenguvõimalused, mis sellel süsteemil on olemas. Kui me tahame uuendada kogu Eesti vabariigi riiklikku elu ja värskendada inimeste huvi, usaldust ja tahtmist selles osaleda, siis üks võimalus on proovida mingit muud süsteemi. Kõikidel valimissüsteemidel on oma tugevad ja nõrgad küljed.

Aga kui olemasolevat süsteemi modifitseerida?
Aga siin ongi see koht, kus tuleb sisse politoloogia kui teadus. Siin ongi need erinevad mudelid. Kusjuures siin ma tahaksin eriti meelde tuletada meie lugupeetud professor Taagepera – kui me tähistame sotsiaalteaduskonna 20. sünnipäeva, siis tegelikult on see 20 aastat seotud sellega, et siis tuli professor Taagepera Californiast Tartusse ja leidis, et vanadele nõukogude juurtele seda sotsiaalteaduste arengut Tartu Ülikoolis rajada ei saa. Ta võttis selle asja nullist ette ja tema vaim ja karisma oli see, mis tõi siia need inimesed. Ja sellest seemnest või tammetõrust on kasvanud see tohutu puu, see tänane sotsiaalteaduskond.

Ja Taagepera tegutseb siiani.
Jaa, tema on ju see, kes selle sama valimissüsteemide teema on võtnud ja näidanud, et see on väga tõsine teaduslik probleem ja et seda on võimalik mudeldada ja arutada, kuidas üks või teine asi mõjub. Minu meelest me oleme praegu selles situatsioonis, et kui me tahame midagi tõesti uut teha, siis on kasulik mitte küsida tänavalt, sest esimene vastus, mis tänaval tuleb on sagedasti mitte uus, vaid üsna kulunud ja palju kasutatud.

Selle asemel tuleks uurida, millised on variandid ja mis mõju oleks ühel või teisel muutusel. Näiteks seesama riigikokku pääsemise lävendi muutmine, mis mõju sellel oleks. Minnes üle isikuvalimistele, mis mõju sellel oleks, kus oleks hea, kus halb. Ja siis me saame kaaluda, mis on meile kasulikum ja mis mitte. Ja selline analüüs ongi teadlase ülesanne.

Kui me räägime muudest asjadest – tervishoid, pensionid – siis teadlase roll on näidata, tõestada ja uurida seda, et on olemas erinevad otsused, aga nendel on erinevad tugevad ja nõrgad küljed. Ja küsimus pole mitte selles, mis meile meeldib või mitte, vaid selles, et see on paratamatu, et mingi valikuga kaasnevad teatud tagajärjed ja siis tulebki valida, millised tagajärjed on vastuvõetavad. Pole olemas otsust, mis on 100% hea, mis sobib kõigile ja teadlane saab näidata, kellele, mis aja jooksul, mil määral on hea ja teistpidi – mis on halb.

Kui me vaatame täna Eesti ühiskonda, siis mis võiks olla see kõige suurem ja olulisem probleem, mida Eesti sotsiaalteadus võiks lahendada?
Kõige suurem probleem, mille üle sotsiaalteadlased koos loodusteadlaste, arstiteadlaste ja teistega praegu arutama peaksid, on ellujäämise probleem. Ellujäämise küsimus on alati kõige tähtsam küsimus. See on üksikinimesele kõige tähtsam, see on rahvale ja riigile kõige tähtsam küsimus.

Kuna me oleme praegu maailmas, mis kiiresti muutub ja kus on tohutult määramatusi, siis me püüame ka uues Inimarengu Aruandes leida vastust küsimusele, kuivõrd valmis on Eesti ühiskond muutusteks suurte globaalsete riskide ja väljakutsete tingimustes. Tundub, et Eesti ühiskond on laisaks läinud, ta ei ole enam valmis uuteks muutusteks. Aga maailm meie ümber muutub väga ruttu.

Palun täpsustage, mida te ellujäämisega mõtlete.
Ma mõtlen nii rahvast, kultuuri, keelt, seda tüüpi ühiskonda, mida me peame enda või euroopalikuks ühiskonnaks. Vaadates maailma logistikat, on põhjapanevaid muutusi oodata kas või selles, kuidas, kuhu ja mis asjad liiguvad – kaubad, inimesed, rahad ja nii edasi. Ma kujutan ette, et 10-20 aasta pärast on maailm ikkagi väga erinev sellest, mida me praegu näeme. Samas jääb meid endid järjest vähemaks. Ja siis küsimegi, kas Eesti ühiskond on liiga vana ja väsinud, et oma probleemidega toime tulla. Kas tõesti on kõik juba parimal moel ära tehtud, kuigi me oleme saavutanud ainult kaks kolmandikku sellest, mis on Euroopa keskmine tase?

Ja sinna me jääme?
Kui meil endil puudub teadmine ja tahe, mis aitab muutustega toime tulla, siis jah, sinna me jääme ja katsume kuidagi siin nurgakeses hakkama saama. Virisedes, aga siiski enamvähem endaga rahul olles. Aga kui see väljakutse on maailmast tulenev ega sõltu sellest, kas me teda tahame või ei taha, kas ta meeldib meile või mitte, ta lihtsalt on, siis mis on meie ressurss, et nende muutustega toime tulla, uuesti muutuda, et edukalt edasi minna? Väga hea on rääkida, et Eesti arengus tuleb uut suunda valida – aga kas me oleme selleks võimelised?

Aga kas me oleme?
Aga seda tulebki uurida!

* Möödunud reedel tähistas Tartu Ülikool 20 aasta möödumist sotsiaalteaduskonna avamisest konverentsiga „Doktorid Eesti ühiskonnale“. Konverentsil osalesid teiste seas ka rektor professor Volli Kalm, professor Toivo Maimets, professor Mart Ustav, professor Jaanus Harro ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.