JUHTKIRI: Kiirustage, seltsimehed, kiirustage!
Kuidas saab Põhja-Eesti Regionaalhaigla kaotada nädalaga 1,5 miljonit eurot? Väga lihtsalt – selleks peab streikima nii ambulatoorne kui ka statsionaarne pool ning kuna tegemata töö eest ei saa haigekassale arveid esitada, jääb haigla ka rahast ilma.
Aga raha pole mõistagi tähtsaim. Jääb vaid hämmastunult poliitikuid ja streikijaid piiluda ning küsida – kaua võib? Arvestades meedia verejanu, ei taha ju ükski poliitik või haigla oma mainele lööki, mida võiks kaasa tuua kirjeldused mõne streigi ja pikkade ravijärjekordade tõttu ravita jäänud patsiendi kannatustest või millestki veel hullemast...
Vaadates streikijate ja riigi esindajate kokku-lahku käimist, tulevad meelde Jaan Tätte luuleread:
„Üsna alati käib läbi kerge jõnks,
kui ma kuulen, et võiks kokku saada vahel.
Kokku saada põhimõtteliselt võiks,
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel?“
Ja põhimõtteliselt saavad kokku – vahel – ka streikijad ja kõik ülejäänud asjasse puutuvad osapooled. Aga alati on midagi „vahel“ ja tulemust ei paista kuskilt. Eile saadi kokku, saadakse ka neljapäeval, arutatakse, aga arstid streigivad endiselt ning patsiendid ootavad, et üks pool järele annaks. Kogu venitamise taustal tekib paratamatult mõte, et ehk oleks abi sellest, kui kõik streigi eest vastutavad kodanikud paavsti valimise eeskujul mõnda suurde saali toppida ja neid seal kuni lahenduse leidmiseni kinni hoida?!
Aga ilmselt poleks sellestki tolku, sest sotsiaalministeeriumi asekantsler leidis, et järele peaksid andma mõlemad pooled. Aga kuidas sundida meedikuid streigist loobuma olukorras, kus mõnede riigikogulaste palgatõus on järgmisel aastal pool hooldaja kuupalgast? Jõuvõtete kasutamine ehk arstide palkade avalikustamine ei aita ilmselt samuti lahenduse leidmisele kaasa. Aga just lahendust avalikkus ootab. Nii et kiirustage, seltsimehed, kiirustage.
