IT-tudeng teenib ka arstist rohkem!

Rahva mässumeelsusest hämmingusse sattunud võimuesindajad püüavad väikeste vihjete ja ka otseste väljaütlemistega ühiskonda arstide vastu ässitada. Räägitakse müstiliselt suurtest palkadest ning meditsiini puudujääkidest. Olen isiklikult arstiabis olnud üpris pettunud ja mind on vihale ajanud arvukad arstide möödalaskmised, kusjuures arstide ringkaitse teeb nad kaitstuks ja tihti ei pea nad oma tegude pärast vastutama. Siiski ei kahtle ma hetkekski, et nende streik on õigustatud.

Mu arstitudengist sõber ütles hiljuti, et ta teab, et ükski tema kursakaaslastest ei hakka kunagi teenima nii palju palka, kui ta IT-d õppivad tudengist sõbrad teenivad juba praegu. Asja sellest küljest vaadates on ilmselge, et arstide palkadega on midagi jamasti.

Arst on ühiskonna üks targemaid liikmeid üldse, nagu inimkeha on üks keerulisemaid mehhanisme. Olgugi, et arstid teevad vigu ja nende tehtud vigade või tegemata jätmiste pärast inimesed ka mõnikord surevad, ei saa eitada, et neid on oma ametis üliraske asendada. Rääkimata sellest, et töö ise on raske.

Olles õpetaja, tean, mida see töö endast kujutab ning kui väsitav ja emotsionaalselt kurnav see töö on. Probleem on selles, et me teeme lihtsalt väga palju tööd. Samas ma tunnistan, et mind võiks asendada mis tahes täiskasvanud kõrgharidusega inimene, kes mu ainega kursis on, vähemalt nii palju, kui põhikooli- või keskkooliõpilane teadma peab. Kui oled ise keskkooli läbinud, ei ole see midagi ületamatut.

Arstidega on aga teisiti. Neid asendada on põhimõtteliselt võimatu. Medõed saavad lihtsamad asjad korda ajada, kuid sellega asi piirdub. Võime arste kiruda ja sõimata, et nad on niigi rikkad ja nõuavad üleliia, kuid nendeta oleme hädas.

Paljud haiglad on juba niigi pooltühjad: arste lihtsalt pole, nad on kodumaalt lahkunud. Ega inimene ei hülga asjata oma kodumaad, kui tal on piisav sissetulek olemas. Võõral maal elamine tähendab suuri loobumisi: olla võõras kultuuris ilma sõprade-tuttavate, sugulaste, mõnikord ka perekonnata. Järelikult on probleem suur.

Kui arstid nõuavad palka juurde, siis nad teavad, mida teevad. Ma ei usu, et nad oleksid nii ebaeetilised ja südametud, et jätavad haiged hätta, endal samal ajal kõik hästi. Nad ei ole isekad lapsed, kes jonnivad, vaid täiskasvanud kõrgharidusega inimesed, kes teavad, mida teevad. Selles ei tasu kahelda.

Arstiteaduskonda sisse saada on juba suur samm, iga keskkoolipürgija selleni ei küüni. Seda läbida on samuti suur väljakutse, juba ladinakeelsete kehaosade selgeksõppimine tundub ülisuur väljakutse. Rääkimata sellest, et õppida tuleb lõputult, peaaegu 10 aastat. Kui paljud meist oleks selleks valmis.

Ja pärast kõike seda teenid ikka vähem, kui kitsa silmaringiga poisike, kes tegeleb programmeerimisega. Loomulikult see ajab vihale.

Kus on siin õiglus? Mis riigis me elame?

Kõige kummalisem on, et rahvast ässitatakse arstide vastu. Ja arstid peaksid tahtma veel meid ravida? Eks nad teevad seda niigi suures osas missioonist.

Ma arvan, et kui arstid peavad õigeks streikida, siis peale poolehoiu ei ole kellelgi põhjust midagi öelda. Me oleme arstideta abitud. Selleks, et leida olemasolevatele arstidele asendajad, tuleb oodata aastaid. Impordivõimalust ma ei julge isegi pakkuda, sest ma ei ole kindel, et kuskil mujal maailmas arstid oluliselt vähem palka saaks.

Igatahes me võime karjuda arstide peale palju soovime, kuid juba praegu on meil arstiabi osutajatest puudu. Natuke veel ja katkeb nendegi kannatus, kes veel alles on. Mis me siis peale hakkame, ei taha isegi mõelda.