Andres Raidi följeton arstide streigist: abiarstid, kus te olete?

Arstide streik käib. Tundub, et kogu meditsiini ülesehitus näib olevat üles ehitatud printsiibile, mille kohaselt akuutne valu tuleb üle viia krooniliseks...

Ja siis on olukord loodetavasti selline, kus inimene saab lõpuks aru – siit ilmast lahkumiseks on viise erinevaid, siia ilma saabumiseks vaid üks. Konstruktiivne võib aga ikka olla.

Rääkisin vana sõbra Eveniga ja lahendus saabus kui nõiaväel ja kogu lugu taandub sinna, et üks ametkond ei tea, mis toimub teises ja kuidas juurutatakse eesrindlikke ideesid. Pole ju saladus, et politsei on üsnagi tegus abipolitseinike koolitamisel. Olles ise suhteliselt kirjaoskamatu, valmistatakse tundidega ette kiuslike tegelaste reserv (loodetavasti ma eksin) ja mis takistab sotsiaalministeeriumil see praktika üle võtta!

Abiarst näiteks oleks ju lahendus! Päev intensiivõpet (mitte ravi) ja valmis – haiglatesse ja ambulantsidesse appi! No ei tule kõik hästi välja no ja mis siis! Vähemalt on midagi tehtud, kogemust on võimalik mõnele sõbralikule riigile müüa ja see on paik, kust saab vaid edasi.

Abiapteek kioski asemel või kioski baasil, sealne müüjatädi kolme tunniga apteekriks ja selles pole ju midagi imelikku. Paljud praegused tervishoiuspetsialistid on niikuinii lõpetanud keskkooli tingimisi ja selles mõttes pole siin ju midagi imelikku. Jutud pikast ja põhjalikust ettevalmistusest tuleks samuti üle vaadata ja rõhuga just sellele kohal, kas selline tänamatu kontingent, nagu meie rahvas, sellist kvalifitseeritud arstiabi üldse ära on teeninud.

Hetk tagasi helistas Even ja andis teada – homme on abiarstide esimene kokkutulek Otepää taga. Teadmised ja kitlid saab kohapealt, kaasa võtta klassiviha streikivate meedikute vastu ja eesti asi. Reserve peaks ju olema sest meil pidi ju olema üle saja tuhande ametniku, kes moodustavad pea kolmandiku eesti mittetöötavast elanikkonnast...

Nalajakaugetele lisan - eelnev oli huumor, sest olukord ise on naljast ikka väga kaugel.