TÄISMAHUS: Tarmo Miilits: me peame motiveerima politseinikke ametisse jääma ka pärast pensioniiga

Politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja korrakaitse alal Tarmo Miilits leiab Delfile antud intervjuus, et elanikkonna vananemise ja ressursside vähesuse tõttu tuleks politseiametnikke motiveerida jääma ametisse ka pärast  pensioniea saabumist. Samuti rääkis politseijuht  Viljandis aset leidnud politseinike peksmise juhtumist ja arutles politsei jõukasutamise üle.

Räägiks esimesena kohe selle Viljandi asja selgeks. Esimene probleem juhtumi juures tundub olevat see, et politsei oli justkui nõrgemaks pooleks. Seega küsin, et miks politsei oli antud juhtumis niivõrd "äpu" ja miks ei kasutatud ründajate vastu teenistusrelva ega sisekaitseakadeemias õpitud kogemusi?

Ma ise seda "Pealtnägijat" ei näinud, aga mis selle ja ka sarnaste sündmuste kohta öelda saab, et sellised sündmusi juhtub kõikjal maailmas. See ei ole kindlasti esmakordne ja selliseid asju paraku juhtub seal, kus jõud ei ole võrdsed. Kui politseinike on kaks, kolm, neli ja vastaseid rohkem ning lisame sinna juurde ka alkoholi ja veel selle, et politsei relvakasutusest võib tekkida oht teistele inimestele, siis nende juhtumite puhul on tegemist kindlasti keeruliste olukordadega. Paraku igasuguse erineva väljaõppe, varustuse ja oskustega politseinikud võivad sellisesse rolli sattuda ning siis hakkavadki mängima põhirolli esmalt individuaalsed oskused ja siis meeskonnaoskused.

Põhirõhk ongi eelkõige koolitusel, väljaõppel, varustusel ja tuleb tunnistada, et on ka sellised olukordi, kus politsei peab taanduma ja ootama lisajõude ning selle olukorra külmutuma. Tuleb see abi siis samast jaokskonnast, osakonnast või tuleb hoopis Tallinnast. Võtame näitena ka Valga ja Valka, kus võib abi üldse Lätist tulla. Kui on ohus politseinike enda elu, kui on vaja lisajõude või lisavahendeid, siis tulebki teinekord taanduda.

Kui ise selles olukorras oleksite olnud, siis oleksite relva kasutanud?

Ütlen kõigepealt enda taustaks, et olen töötanud Paikuse politseikoolis enesekaitse ja turvataktika õppejõuna üle kümne aasta. Mul on mitmel spordialal väga uhked järgud ja must vöö Jiu-Jitsu`s - (võitluskunst - R.V) jne, aga kõikidel inimvõimetel on piirid. See mis me näeme filmides, see paraku ei ole reaalsus. Ei tasu teinekord liigselt riskida, kui on kaalul näiteks elu või ka vigastused. Siis tuleb ikka valida kõige ohutum ja situatsiooni kõige sobivaim variant.

"Rambosid" meil kindlasti politseis on ja ka peaga mõtlevaid "rambosid", aga olukorrad on keerulised ja ma ei oska seda öelda, kuidas keegi selles olukorras käitunud oleks. See tõesti sõltub indiviidist endast kuna kõik olukorrad on erinevad.

No see Paide-Türi-Viljandimaa piirkond on viimasel ajal olnud üldse avalikkuse ees kui ebaturvaline piirkond. Türil leidis aset tulistamine ja rääkisin siin mõningate ajakirjanikega, kes Viljandimaalt pärit on ja kes ütlesid, et kõne all olevas piirkonnas on juba aastaid probleeme olnud. Kas sealkandis siis on politsei alaesindatud ja oleks sinna tarvis jõude juurde suunata? On see olukord seal tõesti siis nii hull?

Siin on kindlasti mitu nüanssi. Üks asi on kindlasti selliste isikute varajane märkamine ja teine on sellistest sündmustest teatamine. Kuskil kohalikus piirkonnas on väga sageli see olukord, et kus probleemne isik on su enda naaber ja ei taheta seega tema kohta infot anda. Mingi hetk aga avastatakse, et see sündmus on läinud üle pea ja siis on politseil väga raske ning keeruline juba sekkuda. Kui inimese hoiakud on juba sellised, kus ta vilistab naabrile, vilistab tervele külale ja vilistab ka politseile ning kui veel lisada juurde ka alkohol, siis on probleem kiiresti tulema.

Sellest tulenevalt tuleks kindlasti varakult selliseid asju märgata ja politseile teada anda, ning siis politsei hakkab tööd selliste isikute planeerima. Üks asi on kindlasti planeerimine konkreetse sündmuste pealt, aga mida me veel kasutame, on erinevad eripreventsiooni meetodid. Meil on kaardistatud kogukonna kõige probleemsemad isikud, on nad siis liiklushuligaanid, vargad või muud probleemsed isikud, keda siis politsei peaks läbi oma tegevuste nende hoiakuid  mõjutama. On see mõjutus siis karistus, inimesega vestlemine või muu meetod, mida ka erinevatel juhtudel kasutatakse.

Kui politseil on aga jõudu juurde vaja, siis ei ole ainult konstaabel ise üksinda, vaid ta saab sinna kaasata inimesi läbi teiste võrgustike, läbi piirkonna politseinike. Ta saab tuua juurde mehi ja kasutada erimeetmeid, et turvalisust suurendada. Samamoodi saab ka näiteks Türi-Viljandi juhtumi puhul teha kõne Tallinnasse, kust märulipolitsei on kahe tunniga kohal. Kas tullakse siis kopteriga või tullakse bussidega sõltub sellest, millise asupunktiga on tegemist. 

Kas see kaks tundi ei ole kuidagi palju?

See on selline maksimaalne ajapiir. Vaadates kohalikku tasandit, siis väljakutse peale reageerib tavaliselt kohalik patrull. Kui aga on kellegi elu või tervis ohus, siis reageerib lähim patrull, sõltumata sellest, kas see on korrakaitse- või liikluspatrull, kriminaalpolitseinikud või ka piirivalvurid. Juhul kui sündmuse jaoks ei ole aga piisavalt jõudu, siis tuleb see lisajõud välijuhilt, kes organiseerib appi jõud läbi teiste piirkondade.

Toon näite, et väga sagedasti on sellised juhtumid, kus näiteks Läänemaal reageerisid väljakutsele ka Saue piirkonna ametnikud, kes teostasid teisel territooriumil uurimist. Need on üsna sagedased näited.

Kas siin ei teki probleem selles, et teatavasti on patrullidel kindel piirang kütusele? Kui mul on ütleme näiteks 100 km võimalik sõita, kuid vaja nüüd sõita ka kõrval maakonda väljakutseöe ja teha sealjuures enda maakonnas tööd, et see ei ole ju võimalik?

Kõik patrullid alustavad oma tööpäeva täispaagiga. See on neil kohustus. Kindlasti sellist kütusepiirangut neil ei ole. Siin on see seatud aga juhtidele kalkulatsiooniks, et nad teaks oma tööd planeerida ja kulusid kontrollida. Et kõik puhumisoperatsioonid ja muu on juhtide arvestada. Aga patrullpolitseinik või välijuht ei pea kindlasti selle peale mõtlema. Juhid on need, kes arvestades kulusid püstitatavad ju ka ülesanded, et mitu patrulli välja panna ja kuhu jõud suunata arvestades seda piirkonda ja sealset kuritegevust. Patrull kuludele ei mõtle ja kulude taha asi ei jää.

No selle Viljandi teema lõpetuseks küsiks, et kuidas selle karistusega ikka jääb? See karistus tundub väga leebe, eriti kui vaadata Lääne praktikat, kus näiteks USA-s võrdub politseiniku ründamine riigi ründamisega, mida võetakse ka äärmiselt tõsiselt.

Olen kindlal seisukohal, et sellised vastuhakud, nagu see oli Viljandis, väärivad väga karmi ja põhjalikku lähenemist ning ka sanktsioonid peavad mõjuma ennetavalt ja hoiatavalt. Teisest küljest peab see ka andma signaali politseiniku suunas, et riik kaitseb teid. Tõepoolest politseinike elu  ju igapäevaselt ohtu sattuda. Sa ei tea kunagi, kuhu sa võid poole tunni pärast sattuda.

Samas kui jälle piltlikult öeldes sellised "jõmmid" sul vastas on ning vastasel on selge ülekaal ja valitseb suur oht viga või isegi surma saada, siis see nõuab kindlasti politseinikele sellist kindlust, et need isikud on kauaks ajaks ühiskonnast isoleeritud või läbivad vanglas erinevaid tugirühmasid, mille tulemusena tullakse tagasi seadusekuulekamatena, mitte vilistataks ja naerdaks hiljem kaamera ees.

Nii et te leiate, et need olid liiga leebed karistused?   

Jah, leian.

Rääkides sellest jõukasutamise teemast aga laiemalt, siis sisekaitseakadeemi rektor ütles hiljuti, et kui 5 aastat tagasi rääkisid noored politseiametnikud, et midagi erilist riigis ei toimu, siis nüüd oleme jõudnud tagasi 15 aastat ajas tagasi sinna, kui oleks justkui rohkem tarvis olnud jõudu kasutada. Mida sellest arvata?

Toome aprillirahutuste näite. Kui on mingisugune sündmus, siis politseinikuna lahendan selle ära ja reageerin järgmisele ning ma alustan alati jõu poolest altpoolt ülesse liikumist mööda jõu hierarhiat. Vaadates aprillirahutusi siin aastaid tagasi, siis ka selle puhul erines politsei taktika esimestel minutitel, kahekümnendal minutil, neljakümnendal minutil jne. See jõu kasutamise määr oluliselt tõusis.

See on iga juhtumi puhul nii, et kui näiteks kasutan mingi juhtumi puhul relva, siis ma ei alusta järgmisele juhtumile liikudes uuesti selle kasutamisest. Alati tuleb vaadelda konkreetset juhtumit, proovida sõnadega asja selgeks teha ja siis kasutada seal eri vahendeid kuni relvani välja. Aga loomulikult, kui olukord nõuab tulirelva kasutamist enda või teiste elu kaitsmiseks, siis tuleb ka seda paraku teha.

Seda jõu aspekti peaks siis akadeemias õpingute jooksul juba juurutama hakkama?

Üks on see, et millist politseinikku ikkagi kogukond näha tahab. Kogukond tahab näha avatud, koostööle kutsuvat ja sellist politseinikku, kes oskab ka manitseda, mitte ei käi ringi tõsise näoga kumminui peos. Kindlasti ei saa me võrrelda politseinikku täna ja politseinikku 20 aastat tagasi. Muutunud on palju, kasvõi välimus. Keegi meist ei kanna enam poolemeetriseid kumminuiasid ja me ei paista välja enam agressiivsed ja jõulised. Me oleme kogukonnas samasugused inimesed, kes oma rolli täidavad, mitte ei ole enam ainult jõuline pool.

Kui me aga vaatame õppeprogrammi, siis politsei algusaastatel oli selles väga palju füüsilist tegevust ning enesekaitset ja politseinik pidi olema laiade õlgadega ja kahemeetrine. Täna on politseiniku peamine relva aga mõistus ja keeloskus, ning oskus kasutada vajadusel jõudu ja erivahendeid.

Paraku on alati kõik kinni ka rahas ja ajas. Universaalset politseinikku koolitades on vaja palju aega ja ka raha. Täna on meile aga seatud piirid ning kui võtame kasvõi õigusloome, siis selle õpetamine nõuab oma keerulisuse poolest aega. Kuskil on vaja lihtsalt tasakaal leida.

Rahast rääkides, et kõik ministeeriumid on uuest aastast raha juurde saamas. Olete jõudnud juba ministriga arutada, et kas ka korrakaitsesse ka vahendeid juurde on tulemas?

Terve siseministri haldusala sai raha juurde, aga millised need konkreetsed summad on ja millistele ridadele ning asutustesse need suunatakse, et seda on veel täna vara öelda ja praegu see arutelu tööalaselt käib. Aga minu teadmise järgi politseinike juurde ei tule, pigem on vaja motiveerida olemasolevaid ametnikke, et need paremaid pakkumisi vastu ei võtaks ja ei lahkuks.

Võtame näiteks kasvõi siin Põhja prefektuuri, kust on ainuüksi korrakaitsepolitsei valdkonnast eelmise aasta 1. jaanuarist lahkunud praeguseks hetkeks 37 korrakaitse politseinikku. Nad on lahkunud küll erinevatelt töödelt, aga reeglina on nad kas piirkonna konstaablid või patrullpolitseinikud. Sealt siis on ka toimunud korrakaitse valdkonnas ametnike arvu vähenemine.

Samas on aga politseis kohad nagu arestimaja ja juhtimiskeskus, kus me enam ei saa ametnike arvu vähendada. Me peame endiselt vastama hädaabikõnedele ja kurjategijaid kinni hoidma. Need on kohad, mis tuleb kiiresti ära täita. Täna oleme aga oma tööjõu nii optimeerinud, et kui mingi ametnik läheb ära, siis paraku pean võtma patrullist inimese või panema hoopis näiteks konvoisse mõne teisel alal tegutseva ametniku. Ametnike palgad on paraku väga väiksed ja nad lähevad sageli parema pakkumise teed.

Samuti on veel üks näide, et paljud ametnikud lähevad täna pärast 50. eluaasta täitumist pensionile. Kui me vaatame oma naabreid, siis seal töötatakse 60-65. eluaastani. Mitte ma ei räägi, et seda vanusepiiri peaks tõstma, aga see töö peaks pakkuma sellist tasu ja motivatsiooni, et ametnikud tahavad ka ise töötada niikaua, kuni tervis veel lubab. Vaadates ka järelkasvu vähenemist, siis peab meie politseinike keskmine vanus kindlasti tõusma.

Kui see kõik kokku võtta, siis kas kodanikul täna Eestis on põhjust tunda muret oma turvalisuse pärast või ei?

Ma arvan, et täna ei ole kodanikul põhjust veel oma turvalisuse pärast muret tunda. Oluline on märgata selliseid juhtumeid, selliseid "jõmme", kes on võimust võtnud, ning neist politseile teatada ja teha meiega koostööd. Meie roll on siis koos veel parema juhtimise ja parema planeerimisega nendele sündmustele reageerida.

Politseinike arv aga nii katastroofiliselt vähenenud ei ole, et oleks põhjust inimestel muret tunda. Mis on veel jõudu kompenseerinud, siis abipolitseinike kaasamine on olnud suureks abiks ja ka igasugused elektroonsed vahendid. Kui on olemas süsteemid, mis asendavad paberite töötlemisel ametnikke, siis aitavad need sealt tööjõudu kokku hoida ja suunata seda n.ö "õue".

Kindlasti on aidanud ka ühise politsei- ja piirivalveameti loomine, et just see sama aspekt, et piirivalve saab ka reageerida seal, kus inimese elu võib ohus olla. Varasemalt meil sellist võimalust ei olnud, et juhtimiskeskus näiteks kõiki patrulle näeb.