Jüri Saar: Arstide sunnismaisuse idee meenutab Nõukogude aega
Meditsiinitöötajate streik on hoiatav näide sellest, kuidas väärtustest mittehoolimine ja suutmatus luua funktsioneerivaid institutsioone lõppeb ummikuga. Siinset tervishoiusüsteemi on juba aastaid „reformitud“ tavapärasel viisil. Juba 1990. aastate keskel teatas tolleaegne tervishoiuminister, et „Eesti meditsiini põhiline probleem seisneb selles, et seda on liiga palju“. Järelikult tuli teha süsteemi väiksemaks, rappida sotsialismi vesivõsusid, koondada niipalju kui võimalik asutusi üheks, tsentraliseerida, vähendada inimeste arvu ja panna allesjäänud intensiivsemalt tööle.
Sellist primitiivset, üheülbalist reformijoonist järgitakse, kui öeldakse, et kui Tallinnas oleks üks suur haigla ja siis olekski kõik korras. Sinna saaks koondada kõik materiaalsed ja inimressursid, lõppeks dubleerimine ja kasutu omavaheline konkurents patsientide ja rahade pärast ning väheneksid juhtimiskulud. Ütlemata jääb, et niisugusest olukorrast kaotaksid eelkõige meditsiinitöötajad, kes peaksid leppima sellega, mida neile pakutakse ega saaks valida töötamise kohtade vahel. Lisaks kaob ära edasiviiv sisekonkurents asutuste vahel, mis lõppkokkuvõttes peaks kõiki osalisi arendama. Ja üleüldse oleks aeg mõista, et tsentraliseerimine pole imerohi kõigi hädade vastu, kuna see tähendab mingist hetkest alates hoopis kulude kasvu, sest ülalpool on üha raskem teha tarku otsuseid.
Teine permanentse „reformi“ probleem on ebastabiilsus ja ebakindlus tuleviku suhtes. Meditsiinisüsteemi juhtimisel on kasutusel sama mantra nagu muudeski riigielu valdkondades, mida iseloomustavad lõppematud ümberkorraldused, mis algavad millegi likvideerimisega, paraku ülesehitav pool jääb tavaliselt nõrgaks. Niisugune reformimine osutab samal ajal stagnatsioonile tipptasemel, sest sinna on järjest enam kogunenud ebakompetentseid, küündimatuid otsustajaid, kelle põhimure on vältida täpsete hinnete panemist oma tegevusele. Ülesehitav, loov pool on meditsiinis nagu mujalgi tähendanud siiani eelkõige betooni, läikivaid aparaate, mida on soetatud maailmaturu hindadega ja Euroopa fondide rahade toel. Tähelepanu „inimvarale“, meditsiinivaldkonnas töötavatele inimestele, on olnud selgelt teisejärguline ja reformide vaieldamatu „tulem“ on olnud inimeste töökoormuste hüppeline kasv. Allapoole on aga pidevalt teatatud, et tööle tuleb hakata intensiivsemalt, „lõuad pidada, edasi teenida“ ja tagasiside, mis peaks parandama tulevaste otsuste kvaliteeti, pole leidnud piisavat arvestamist.
Viimase aja „idee“ on tekitada sunnismaisus, panna arstid kohustuslikus korras pärast neile „tasuta“ kõrghariduse andmist kindlalt Eestisse paigale. See mõttekäik hakkab juba meenutama Nõukogude aega, kui kõik kõrgkooli lõpetajad suunati kohustuslikus korras tööle riigiametisse, pealegi piiras mäletatavasti kogu bolševike riiki okastraataed. Reaalne võrdlus muus maailmas toimuvaga ja valik oli karmikäeliselt välistatud, mis tolleaegsete valitsejate jaoks oli kahtlemata mugav. Täna ei tohi unustada, et varem või hiljem lõppeb jätkuv tsentraliseerimine, võimuvertikaali loomine inimeste vabaduste üha rangema piiramisega ja kadumisega. Ja kindlasti tasub kõigil niisugusel viisil arutlejatel meeles pidada põhitõde, et Euroopa Liit tähendab inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist.
Meditsiinitöötajad on öelnud selgelt välja selle, mida nad arvavad meditsiinivaldkonna senisest reformimisest ja arengusuunast ning võitlevad Eesti jätkusuutlikkuse eest. Tegelikult on see vaid üks konkreetne kild üldisemast suhtumisest kardinaalsete muutuste tegemisel suunaga ülalt allapoole, mida kohtab paljudes muudeski riigielu sfäärides. Meedikud protesteerivad ju samade asjade vastu, millega täna põrkuvad ka õpetajad, päästjad, politseinikud ja mitmete teiste elualade esindajad.
Ühtlasi on meedikud teinud lahti ukse, mis pidi varem või hiljem avanema tuues esile meie haleda olukorra võrreldes kasvõi lähinaabri Soomega. Just arenguvõimelised struktuurid on need, mis lubavad sealsetele meditsiinitöötajatele maksta kordades kõrgemat palka ilma inimesi töökoormusega tapmata. Kui meie parlamentäärid kaebavad, et Saksamaal ja teistes arenenud riikides saab parlamendiliige palju rohkem palka ja muid soodustusi, siis võib sellele lihtsalt vastata: „Õige, mingegi Saksamaale poliitikuiks ja saage seal palka ja soodustusi!“ Erinevalt siinsetest poliitikutest, kelle jaoks selline võimalus on sügavalt teoreetiline, on meditsiinitöötajatel niisugune reaalne valikualternatiiv. Ja saab üha enam olema teiste erialadegi esindajatele, kuid mitte kunagi poliitikutele, kelle eriteadmised ja -oskused väljaspool Eestit ei maksa eriti midagi.
Patsientide poole pealt vaadatuna on senised meditsiinisüsteemi reformid, mis pidid tõstma meditsiiniteenuste kvaliteeti, kättesaadavust ja efektiivsust, andnud tegelikkuses täpselt vastupidiseid tulemusi. Korraldamatuse tõttu on lagunemas meditsiini esmatasandi süsteem (perearstid), pikaks on veninud eriarstide ooteajad, arstiabi kättesaadavus (eriti maapiirkondades) väheneb pidevalt. Väga raske on näha, kuidas meditsiini tsentraliseerimine on aidanud kaasa patsientide hea- ja rahulolule. Patsientide kui sihtgrupi arvamus, suhtumine toimuvasse ei huvita poliitikuid ega ametnikke ning varem või hiljem jõutakse selle väljaütlemiseni, et inimestel on aeg hakata maksma tervishoiuteenuste eest oluliselt rohkem. Mis omakorda suurendab elanikkonna seas valitsevat ebavõrdsust arstiabi saamisel.
Meie meditsiinivaldkonna väljaarendajad on justkui unustanud ära klassikalise tõe, mille järgi inimene teeb enne millegi päriselt loomist selle asja valmis oma peas, ehk ideaalsel kujul. Just seda tahakski kuulda meie poliitikute ja meditsiinisfääri kavandajate suust: „Milline on teie visioon, ettekujutus Eesti funktsioneerivast tervishoiusüsteemist, kus arstid-õed-hooldajad saavad normaalset palka, töötavad normaalse koormusega ja haiged saavad adekvaatset ravi“. Täna pole enam võimalik piirduda ülbitsevate haugatustega streikivate arstide suunal, kes pidavat üksnes esitama ebareaalseid nõudmisi. Senine domineeriv poliitiline ja administratiivne juhtimismudel ei saagi tekitada jätkusuutlikke funktsioneerivaid institutsioone, milline Eesti tervishoiusüsteem tervikuna kahekümne aasta möödudes iseseisvuse taastamisest ju olema peaks.
Nendel põhjustel toetab liikumine Vaba Isamaaline Kodanik täielikult streikivaid meditsiinitöötajaid nende nõudmistes.
(Autor on Vaba Isamaalise Kodaniku mõttekoja esimees.)
