Nädalapäevad tagasi ütles Marju Lauristin kogumiku „Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011“ esitlusel, et võiks arutada valimissüsteemi majoritaarseks muutmise või kodanikeühendustele valimistel parteidega konkureerimise õiguse andmise üle.

Majoritaarne valimissüsteem oleks küll kodanikele lihtsamini mõistetav, kui praegu Eestis kehtiv valimissüsteem, kuid samas tugevdaks see suuremate parteide võimumonopoli veelgi. Reeglina viivad majoritaarsed valimissüsteemid kahe-partei või kolme-partei süsteemi tekkele.

Minu meelest on probleem täna risti vastupidine - me räägime ju pigem sellest, et erakondi on Riigikogus liiga vähe, ära on kadunud vaadete kirjusus, parteid on kartellistunud ja sulgunud. Majoritaarse süsteemiga jõuaks Riigikokku veelgi vähem erakondi ja erakondade võimumonopol kasvaks enamgi. Seega on jutt majoritaarse süsteemi kehtestamisest nagu kopsupõletiku ravimine jääkülmade vannidega - patsient jääks veel haigemaks.

Pigem võiks kaaluda avatud nimekirjade süsteemi sisseseadmist, kus valija häälel on rohkem kaalu selles, kes Riigikokku pääseb, kes mitte. Praegu loeb väga palju koht nimekirjas ja see annab erakonnakontoritele suure võimu. Äärmisel juhul võiks mõelda ka valimiskünnise langetamisele 1-2% võrra, kuid seda sammu peaks enne pikalt kaaluma.

Kodanikeühendustele kandideerimisvõimaluste avamine avaks küll mõnevõrra poliitikaturgu, kuid minu hinnangul pole Eestis ka praegu ülejõukäivalt keeruline uut erakonda moodustada, kui on tõesti olemas idee, potentsiaalsed liidrid, tahtmine ja veidigi valijate toetust. Meenutagem, kui kiiresti suutsid end mobiliseerida 2006. aasta sügisel Eestimaa Rohelised ja kuidas nad juba 2007. aasta märtsis said Riigikokku 6 kohta.

Kui poliitikasse siirduvad kodanikeühendused sooviksid poliitikat teha pikemalt kui üks valimistsükkel, peaksid nad parteistuma varem või hiljem. Eesti poliitika on professionaliseerunud ja praegusel erakonnamaastikul jäävad ellu tugevama poliitika-kompetentsiga ja arvestatava üle-eestilise organisatsiooniga parteid (see oli ka üks põhjusi, miks rohelised hiljem ebaõnnestusid).

Kõiki kaarte segi löövad uustulnukad (kas siis uute parteide või kodanikeühenduste vormis) võivad küll olemasolevaid parlamendiparteisid rahulolu-unest üles virgutada, kuid pikemas perspektiivis on kahtlane, kas nad suudaksid täiesti uut kvaliteeti Eesti poliitikasse tuua. Samas ei saa eitada, et mõõdukas raputus tuleks Eesti poliitikaelule täna isegi kasuks.

Piiratud reforme poliitkonkurentsi elavdamiseks võiks kaaluda, kuid pigem teha seda läbi rahastuspõhimõtete võrdsemaks muutmise ja väikeste kohendustega valimissüsteemis. Kõiki neid uuendusi tuleks teha väga läbimõeldult, sest vaevalt keegi sooviks tagasi 1990. aastate alguse situatsiooni oma segase ja täiesti paikaloksumata parteimaastikuga.

Eesti parteisüsteem on täna Ida-Euroopa kõige stabiilsem ja Läti oma üks kõige ebastabiilsemaid. Seega küsimus on: mil määral ja kas üldse, riskida vabatahtliku lätistumisega?