Tänane hommik algas nagu paljud teisedki, samas nii erinevalt. Päev algab kõikide patsientide õenduslugudega tutvumisega ja iga patsiendi ülevaatamisega. Nagu ikka, olid lastekirurgia osakonnas paljud patsiendid vahetunud ja nii mõnedki nn vanad olijad vaatasid mulle otsa küsiva pilguga: “Millal ma koju saan?”.

Viimasel ajal pole sugugi harvaks nähtuseks, et kirurgid opereerivad patsiente mitmes operatsioonitoas paralleelselt. Meie, õdede jaoks tähendab see, et ülioluline on õige patsient viia õigeks ajaks õigesse kohta. Veel viimane küsimus veendumaks, et oleks sama nimi patsiendil ja operatsiooniplaanis, pilk käepaelale, nimesildile ja dokumentatsioonile. Emale annan rohelise kitli, julgustan teda pilguga ja siis ongi juba vaja minna.

Ükskord peaks ette võtma ja osakonna õdedele, hooldajatele panema peale sammulugejad. Ühe patsiendi operatsiooniga kaasnevad järgmised tegevused: patsiendi ja tema vanema ettevalmistamine ja viimine operatsiooniploki ettevalmistusruumi. Kui laps viiakse pärast operatsiooni ärkamisruumi, siis lapsevanema saatmine sinna, et ärgates oleks tuttav nägu ja kodulõhnane käsi tema pead silitamas. Kiiresti üles osakonda tagasi ja uue patsiendi ja tema vanemaga alla.

Vahepeal helistatakse ärkamisruumist ja kutsutakse meie väikesele patsiendile järele. Kogu tee osakonda liiguvad sama kiiresti jalad ja suu, et patsienti ja tema ema juhendada, kuidas ja millele tähelepanu pöörata ning julgustada probleemide korral kohe õdede poole pöörduma.

Veendunud, et selle väikese tüdruku ja tema emaga on kõik korras, lähen appi protseduuride tuppa. Täpselt üks käsi on puudu, s.o minu oma, mis libiseb tüdruku pihku. Sidemed on poolelt kehalt eemaldatud. Vaatamata valuvaigistitele on põlenud naha puudutamine tunda – käekene klammerdub minu pihku ja sõrmed pigistavad kätt kuis jõuavad. Vaatame tummalt üksteisele otsa – põletus on sügav ja patsienti on ees ootamas operatsioon, s.o nahaplastika.

Vaja on võtta vereproovid, tellida vereülekandeks veri ja plasma. Vaevu jõudnud palatisse, saabuvad külalised – vanavanemad. Neile tuleb selgitada käteantiseptikumi vajalikkust ja õpetada selle kasutamist, siis nõuanded, mida tuua söögipoolist patsiendile meeleheaks ning lõpuks ka, kui palju vajab patsient puhkust, et haigusega toime tulla.

Kõrvalvoodis on patsient lastekodust, kes tuleb haiglast lahkumiseks valmis seada. Raske puudega lapse puhul on ülioluline, et kõik tehtu ja juhtnöörid edaspidiseks saaks kirja, et oleks tagatud õendusabi järjepidevus.

Vahepeal on vaja tellida apteegist ravimeid ja tarvikuid ning saavutada kokkulepe protseduuride toas voodite lükkamisega katkitehtud seina parandamine.

Mis teeb lastega töötavate õdede töö eriliseks – kõikide tegevuste juures on ka lapsevanem või koguni mõlemad, s.o valvas pilk saadab kõiki sinu tegemisi ja näomiimikat. Lisaks tuleb iga protseduuri juures anda selgitusi ja õpetada nii last kui ka tema vanemaid. See võtab küll aega, aga annab kindlustunde, et edaspidi kodus saadakse ise hakkama, s.o tehakse asju õigesti.

Osakonnas on kolm üliõpilast-praktikanti Hispaaniast. Homme on neile vaja tellida number väiksemad kindad, et neil oleks mugavam ja ohutum ravimeid lahustada. Nalja saab ikka ka, sest vahepeal läheb mul keel sõlme, sest üliõpilastega tuleb rääkida inglise, patsiendiga vene ja kolleegidega eesti keeles. Aga pole viga, kõik saavad lõpuks ikka õigesti asjadest aru.

Need on üksikud eredamad killud tänasest päevast. Kas olen pärast tööpäeva väsinud? Eks ikka, aga kodus on teised mõtted ja muud tegevused. Mis aga jääb, on rahulolu, et töötan õena, sest seda olen soovinud, oskan ja tahan teha oma tööd hästi. Ja nii on ka kolleegidega meie osakonnas. Sest mis saab olla kaunim õnnelikust naeratavast lapsenäost. Lapsest, kes läheb tervenenuna haiglast koju ja tema lähedaste rahulolust, et nad saavad ise tänu õe õpetamisele kodus hakkama ja teadmisele, et nad saavad alati osakonna õelt helistades nõu küsida.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid