Eesti Päevaleht avaldas aastaid tagasi Roland Kirbachi teksti „Meedia ohvrid“, mis algselt ilmus saksa keeles ajalehes „Die Zeit“. Kirbach tsiteerib oma artiklis psühhoterapeut Mario Gmüri, kes on avaldanud raamatu „Avalik inimene – meedia staarid ja meedia ohvrid“. Šveitslane on uurinud, millist kahju ajakirjandus inimesele teha võib.

Et tohutus konkurentsis ellu jääda, nihkub meedia inimestele üha lähemale. Märkame seda Eestiski, kus mitmed ajalehed ootavad lugejatelt vihjeid ja arvamusi. Sellest tulenevalt on tekkinud sensatsiooniajakirjandus, mis esitab ka nõrku teemasid nii vaatemänguliselt, et see vallandab lugejates ja televaatajates tugevaid tundeid. Ka kvaliteetajakirjandus on kolletumise piiri juba ammu ületanud. Kuid meedia emotsionaliseerumise eestvedajaks peab Gmür rämps-vestlussaateid, kus inimesed “sunnitakse” rääkima oma isiklikust elust. Tundeajakirjandus püüab provotseerida, äratada tundeid – ükskõik milliseid. Inimesed, kes vabatahtlikult hakkavad seda ohtlikku mängu kaasa mängima, kaotavad oma inimväärikuse, ilma et nad seda märkaksid.

Rahvas on muutunud justkui vuajeristide massiks, kes tahab ennekõike näha üht: võitjaid ja kaotajaid. Ja terve hord ekshibitsioniste lubab meelsasti end selleks vaatemänguks tarvitada. Tung olla „keegi“, soov olla kas või paar hetke kuulus, sunnib „lihtsa inimese“ kaamera ette – olgu siis luuseri, logardi või nagu Peeter Võsa lõputuuril juhtus - homofoobina.

Sest mitte ainult Tarvo Einart, vaid ka mitmed teised, olgu nad siis alkohoolikud, fetišistid, voodimärgajad või kleptomaanid, annavad oma inimväärikuse kollaste reporterite kätte, „lootes, et vabatahtlik eneseavamine annab neile kaasinimeste silmis plusspunkte,“ kirjutab psühholoog Gmür.

Kuid teisalt küsib Gmür ka seda, kas need inimesed tõesti on meedia ohvrid? Kas saab ohver olla see, kes on ise vabatahtlikult nõustunud osalema sõus? Kas saab pidada meedia ohvriks inimest, kes pakkus ennast vabatahtlikult saatesse ja müüb oma isiklikku intiimsfääri? Kindlasti tundis Tarvogi ennast meelitatuna, kui Peeter Võsa valis ta oma saatesse. Aga kas „lihtne mees Keilast“ mõtles oma esinemise tagajärgedele? Vaevalt.

Sest juba ütlus „lihtne mees Keilast“ on alavääristav. Sõnaga „lihtne“ soovis kollane reporter demonstreerida, et Tarvo on allapoole tema taset. Et Tarvo on alla igasugust taset. Kui õhku visati küsimus pederastidest ja nende pruunidest lastest, kohmetus isegi „lihtne Keila mees“. Tõenäoliselt taipas ta sel hetkel ise, et teda ainult lollitatakse. Tarvo ei kontrollinud enam sündmusi, temast oli saanud ärakasutatu, Peeter Võsa ja ka Kanal 2 müüdav kaup.