Ülemaaline arstide streik – kellelt ja mille arvel hüved välja lärmatakse?
Meditsiin on valdkond, kus pidurdamatult laristatakse ja õiget vastutust pole kuskil. Mida rohkem arst analüüse ja uuringuid teeb, seda enam ta end võimalike apsakate vastu kaitseb ning sinu palk ja heaolu ei ole vähimalgi määral seotud tehtud kulutustega. Kui diagnostilised võimalused on olemas kohapealses raviasutuses, pole väga vigagi, sest raha jääb peresse (loe: panka). Samas kulutab see haigekassa suhteliselt piiratud ressursse ja selle võrra saab vähem pühenduda ravile ning pikenevad järjekorrad. Kui seda ressurssi aga kohapeal ei ole, siis söövad kogu ampsu diagnostikafirmad.
Meedikute palgad tulevad riikliku sektori puhul – aga ka haigekassa rahadega kaetud erakliinikutes – maksumaksjalt. Raha, mis me oma sotsiaal- ja tulumaksu kujul haigekassasse kanname, jaotatakse ametnike poolt palkadeks-tehnikaks-vahenditeks-medikamentideks. Kui streikijad nõuavad palka juurde, peab see tulema kas tehnikasse-vahenditesse-protseduuridesse investeeritava või mingite teiste elualade arvelt. Ja seoses viimasega pole me streigi poolt. Leiame, et vaesuse ümberjagamise aegadel tuleb heaperemehelikult majandada, mitte aega-energiat tülitsemisele kulutada.
Üks, mis kindel – streigivastast mõtet arendades streigiks valmistujate poolehoidu ei võida, kuid streikida streikimise pärast pole ka eriti mõtet. Ma ei arva, et streigiplaan on lihtsalt üks praosti ja köstri jonn. Midagi on ju tõesti vaja muuta! Õdede ja hoolduspersonali palgad on väga valed ja ega arstidegi palgad kiita pole. Tõde ju seegi, et paljud neist ülalnimetatutest üritavad kodumaa tolmu jalgelt pühkida, aga kuipalju neile lahkujatele takka kiita, on juba iseasi.
Tundub, et paljud inimesed lähtuvad arusaamast, et nad on mingi kaunis kingitus Eesti Vabariigile. Kodumaa austavaks ülesandeks on nad välja koolitada ning vaikides taluda noorte kodanike halvustavat suhtumist, et seejärel vormistada kiiresti viisa ja muud dokumendid asumaks töötama ja elama välismaal.
Ühe keskmise kaaluga meditsiinitöötaja väljakoolitamine maksab aga uskumatult palju! Seetõttu arvan, et päris nii ei peaks need asjad käima, sest vastasel korral oleks meie riik pehmelt öeldes rumal (siinkohal on asjakohane väide, et lollidelt tuleb ju raha ära võtta). Kui inimene on kasutanud meie ühist ressurssi ehk saanud hariduse ning ei oska selle eest isegi tänu avaldada, siis võiks ta kodumaalt lahkudes maksta vähemalt 10 aasta tegemata jäänud töö eest (tubli varuga, sest inflatsioon muudaks vastasel korral selle väikeseks finantsnaljaks).
Kui aga meditsiinitöötajate palka tõsta, siis tuleb mõelda katteallikatele. Ilmselt oleks esialgu tavakodanik meditsiinirahva palgatõusu suhtes positiivne, aga küllap taandaks nende kaasaelamise indu teade, et edaspidi läheb paar protsenti nende palgast arstide-õdede tarvis. Siiski loodan, et nii karmiks asjad ei lähe – usun, et „varjatud ressursid“ on tegelikult olemas.
Oktoobri alguses streikivate meditsiinitöötajate kõrval ei maksa unustada, et streigivad või vähemalt streigiga ähvardavad ka ju pedagoogid ja teadlased, põllumehed ja raudteelased, päästeteenistujad ja lennurahvas, emapalgalised ja pensionärid ja… Kusjuures mõne eluala esindajad ei streigi mitte ainult Eestis vaid terves maailmas.
Mis viib loogilise mõtteni: kui kõik elualad meil ja ka mujal kavandavad streiki, tehkem siis juba üks ja üldine ülestõus ja vastuhakk. Siis oleks panoraamne pilt selgelt silme ees. Ja selguks, et kelleltki pole võtta. Kui kõigil on puudu, siis ei ole kellelgi üle. Ning sellisel juhul ütleb nii erialainimese, eestlase kui ka maailmakodaniku eetika, et tuleb hoida jõudu ja aega. Iseendaga sõdimise asemel tuleb rohkem ja arukamalt töötada ning olemasolevaid varusid mõistuspäraselt jagada ja kontrolli alla saada!
See on inimlikult arusaadav, et iga mees omaette veeretab veeringuid, arvutab laenusid-liisinguid ja leiab, et on alamakstud ja nurikoheldud. Ja tingimata on tal õigus ka. Näiteks – kui üks tuttav uroloog läheks Kotkasse tööle (teate küll, on selline linn Soomes), teeniks ta viie päevaga sama palju kui Tallinna riigihaiglas kuu ajaga. Ent selleks, et mitte minna, peab ta ka erakliinikut ning kinnitab, et on oma pere juures õnnelik. Teatavasti vajab inimene igal juhul rohkem, kui tal on ning kui tal on rohkem, siis on ka vajadused kohe jälle suuremad.
Streigimõtete heietamise asemel oleks mõistlik oma ja riigi vajadused võimalustega kõrvuti sättida ja mitte ühisreservide kallale kippuda, sest tegelikult ei pruugi detsembri lõpus maailmalõpp tulla – otsalõppeva maiade kalendri jätk leiti teatavasti üles ja see lubab inimkonnale veel vähemalt 7000 aastat maist matka. Loodetavasti mitte sellisel planeedil, kus arstid sikutavad põllumeeste ja pensionärid päästeametnike taskust sente siia-sinna, sest panoraamset ja patriootilist pilti pole kellelgi ses kakelungis aega näha.
Hästi mugav on mõelda, et võtan ühe lehma ning paar siga ja koolitan sellega ära oma viis last ja ehk jääb midagi ülegi. Tegelikult ei ole elu nii väga sõber. Armsal nõukogude ajal käisin arstina tööl, kasvatasin koos arstist ämma ja äiast inseneriga koos kartuleid ja hübriidkaalikaid. Mõni aeg hiljem jooksin mööda kallist kodumaad ringi ja lugesin loenguid, tegin vastuvõtte nii Tallinna kui ka Pärnu perenõuandlates, üritasin toota nii nooleviskemänge kui ka kunstnokusid, renoveerida iidseid autosid...
Kallil uuel Eesti ajal teen psühhiaater-seksuoloogina Perenõuandlas vastuvõtte, toimetan perearsti nõuandetelefoniga, lasteabitelefoniga, kaksikdiagnoosiga patsientide päevakeskusega ning mitmete muude projektidega. Tänu tublidele kaaslastele-sõpradele olen seni täiesti elus, sest üksi seda küll ei jõuaks.
Mul on mitmeid arstist tuttavaid, kes tegelevad oma eriala kõrval samuti projektipõhise tegevusega. Mitmed on selliseid, kes on erapraksise, uuringud või riigitöö lisaks võtnud ja on ka neid, kes piirduvad oma igapäevase kutsetööga. Eks see kõik on suuresti oma valikute ja entusiasmi küsimus. Ma ei ole kindel, kas oleks raskem kohapeal mingi tööjupp juurde võtta või minna välismaale, omandada sealne keel, seadusandlus ning elada võõraste seas. Oma valikud, rahvus- ja õiglustunne!
Võimalused ja vajadused olenevad lisaks erialale kahtlemata ka isikuomadustest, pingetaluvusest, enesejagamise ja mobiliseerimise võimest. Normaalne arst käib mõistlikult oma ühes töökohas ja pühendub pärast tööpäeva perele ja hobidele. Sama kehtib keskmise (aja)kirjaniku kohta. Selleks, et oma võimeid maksimaalselt rakendada ning oma pere vajadustele vastavat kodu hallata, on meil mõlemal 18tunnine tööpäev – me oleme õige elukutse valinud ja rakendame Eesti riigilt saadud kõrgharidust mitmesajaprotsendiliselt.
Me pole piirdunud ühe töökohaga ühes (näiliselt) kindlas asutuses ega vastu võtnud tööpakkumisi võõrsil – leiame, et siit tükkis kalli kõrgharidusega lahkujad peaksid riigile oma hariduskulud tagasi maksma. Seega on meil õigus öelda, et kodaniku vastutustundega haritlane ei streigi oma kaasmaalaste arvel, vaid püüab oma riiki heaperemehelikumale majandamisele nügida. Mida me siin ja praegu oma seisukohta väljendades just teemegi.
Heaperemehelikumale majandamisele nügime me riiki aga kõigepealt kvaliteedi ja kvantiteedi kontrolli alla saamist silmas pidades. Kui üldsuse ees oma tööd tegeva (aja)kirjaniku soorituste hulk ja tase on kõigile näha-kontrollida-kommenteerida, siis meedikud saavad üsnagi segamatult ristikesi teha, et haigekassalt raha saada ka siis, kui nad kõiki loetletud ilveseid-karusid reaalselt ravinud pole. Sisekontroll, mis fiktiivsed ristikesed tegelikkusega kooskõlla kamandaks, võtaks juba üsnagi arvestatavad summad kontrolli alla ning selle adekvaatne kehtestamine peaks olema haigekassa huvi, et peenike pidevalt pihus poleks.
Teiseks poleks pihus nii peenike, kui meie haiglates ei toimuks arutu võidurelvastumine ja topeltdiagnostika. Iga haigla peab tingimata soetama kõige kallima aparatuuri, mille liisingumaksed lähevad teatavasti pankade poputamiseks, nagu ikka.
Tihti tehakse ühele patsiendile ühte ja sama uuringut mitu korda, iga eriarsti juures aina uuesti. See on aga kulukas ja mõnede protseduuride puhul ka ohtlik. Eelnevale raiskamisele lisandub aga ka kallimate ainete-preparaatide-vahendite valimine.
Kui seesama arst valib toidupoes ostukorvi salatikastet või lauaveini, lähtub ta hinnast – miks siis eriala esindajana kohe raiskamiseks ja laristamiseks läheb? Kui talumees liisib traktori või kombaini, paneb ta ideaalis seljad naabriga kokku – üks liisib ühe, teine teise, jagatakse ja tehakse koostööd. Nii ei laena iga mats üksi ja ise end lõhki, teades ette, et hingehinnaga tehnika end ühe majapidamise käes tasa ei teeni. Miks siis haiglatega teisiti on? Need on juba paljud miljonid, mida säästaksime, kui lõpetaksime dubleeriva võidurelvastumise ja selle õigustamiseks tehtavad mitmekordsed uuringud.
Kõige lihtsam kokkuvõte ongi – meditsiin peab majandama samamoodi nagu heaperemehelik kodu – pereliikmete endi huvides on kvaliteedi jälgimine, tegelik, mitte fiktiivne arvepidamine ning tehnika-vahendite-ainete ökonoomne hankimine-kasutamine-valimine. Ja see kehtib õigupoolest kõigi elualade ja riigi kui terviku kohta.
Nii lihtne ja ilus ju. Teoreetiliselt.
Miks siis niimoodi ei ole? Praktiliselt: ühisvaenlane on õnneks olemas. Nõukogudeaegsed järelkahjustused. Kommunismiehitajate krooniline ruineeritus, millest välja kasvamiseks on vaja uusi põlvkondi, kes ei lase okupatsiooniaja veteranidel-invaliididel end tuksi keerata. Normaalne on tunda vastutust ja osalust igal sammul ning mitte koguda rahulolematust seni, kuni plahvatab ja kaane pealt ära viskab.
Selle normaalse kaasarääkimise ja määramise ees seisab aga hirmunud tolerants. Kannatame viimase võimaluseni lollused ja laristamise ära – peaasi, et kinga ei saaks. Jajah, näeme küll, et hinnad ja palgad, õigused ja kontroll on paigast ära, aga nii, nagu nõukogude ajal, ei oska me ka praegu oma suhet ja ennast kehtestada asjade puhul, mis on meie jaoks, meie teenistuses, meie jõul ja arvel ühiskondlikus tööjaotuses olemas.
Lisaks oleme tulvil tulutut ametnikepõlgust. Peame neid ullikesteks, kes mujale ei kõlba, kes ei saa ise miskit mehe palka ega oska ammugi teiste meeste palga eest seista – seega jäävadki sotid selgitamata ja kord kehtestamata selles protsessi faasis, kus see loomulik oleks. Ja kuna me jätame asjade mõistuspäraseks seadmise vigade parandamise faasi, ongi tagajärjeks streik oma riigi ja rahva, iseenda ja koduplaneedi vastu.
Ja poliitikutevaen on meil samuti nõukamentaliteediline. Mis siis, et sõprade seas on mitmeid toredaid riigijuhte ja poliitikamehi – ikka tundub „poliitik“ diagnoosi või sõimusõnana, ikka näib, et ta on keegi puutumatu-mõjutamatu, rahvast lahus seisev nähtus, kes muidu lihtsurelike tahet ei näe ega kuule, kui massiga peale ei tulda. Kuni streikiv skalpell ei seisku ja tööseisak süstalt ei peata, seni valitseb jäine vaikus.
Olgu siis nii. Kui massiga, siis massiga. Tehkem siis üldine streigipäev. Kõik, kes juurde tahaksid – ja kõik tahavad! – tulgu tänavale. Vabrikutööline põrnitsegu lasteaednikku – mul on rohkem vaja! – lasterikkad puselgu raudteelastega – vaesust on pagana raske ümber jagada. Ja kui me siis kõik kenasti tänaval oleme, vabalt valitud ja enamasti riigi kulul õpitud ameti peatame, selgub – polegi kusagilt mujalt võtta ega kelleltki teiselt nõuda, kui iseendalt.
Samavõrd kui on selge, et streikivad arstid ei hakka Hippocratese vannet murdma ega jäta kedagi vältimatu arstiabita, on selge ka see, et surm ka ei võta sealt, kus ei ole. Maa on väsinud ja kurnatud jõuga võtmisest – on loova ja juurde tekitava, mitte lammutava ja ümber jagava ajastu algus. Või on lõpp.
