"Hetkel on meie põhiline ülesanne saavutada üksmeel ka opositsiooni radikaalsete elementidega nii paremalt kui vasakult tiivalt, et tulevikus saavutaksime karmi käega võimustruktuuri asemel demokraatliku ülemineku," rääkis Venemaa tulevikuväljavaateid vaatlevas paneelis osalenud Kasparov.

"Kõigi gruppide hulgas on saavutatud konsensus selles osas, et Venemaa tulevik on parlamentaarses vabariigis. Või siis nõrga presidendivõimuga riigis," kõneles ta.

Venemaa opositsioonipoliitiku hinnangul on Venemaal levimas vastuseis tugevale presidendivõimule.

"Tugev presidendivõim Venemaal muundub alati diktatuuriks ning hävitab regioonides omavalitsuse," osutas Kasparov. "Venemaa ilma Putinita muundub, juhul kui üleminek ei kujune väga brutaalseks, üsna vabameelseks föderatsiooniks."

Samas on hetke globaalne poliitiline olukord Araabia kevade valguses ja käimasolevate regionaalsete konfliktide maailmas selline, et Venemaa Vladimir Putini juhtimisel ei kohkuks tagasi ka väga äärmuslike sammude ees.

"Kui näiteks Iisrael ründaks Iraani, võib see tugevdada Putini soovi rünnata Gruusiat," märkis Kasparov. "Eesmärgiga näidata välismaailmale oma tugevust ja luua ühendustee Venemaa baasidesse Armeenias. Saates Euroopale ja Läänemaailmale sõnumi, et ta on piisavalt resoluutne oma huvide kaitsel."

Putini soov on Saakašvili “mättasse lüüa”

Kesk-Aasia ja Kaukasuse piirkonna riikidele keskendunud uudisteportaali Eurasia.net tegevtoimetaja Justin Burke lisas täienduseks Kasparovile, et Gruusia suunal mängib olulist rolli ka alternatiivset energiaühendust pakkuva Bakuu-Ceyhani naftajuhtme kontrollimine, aga ka isiklik viha president Mihheil Saakašvili vastu.

"Ta lausa jälestab Saakašvilit ning see võib teda panna astuma ebaratsionaalseid samme. Tema soov on lihtsalt Saakašvili “mättasse lüüa”," näitlikustas Burke Venemaa presidendi suhtumist Gruusia riigipeasse.

Muutused Venemaal pole eriti tõenäolised

Küsimuses, kui tõenäolised on muutused praegusel Venemaal, kus protesteerijaid tuleb küll tuhandetes ja isegi kümnetes tuhandetes, kuid samas mitte miljonites, jäid paneelis osalejad “optimistlikult pessimistlikeks”.

Oktoobris Euroopa Välissuhete Nõukogus tööd alustav Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Kadri Liik võrdles Venemaa praegust olukorda mõneti laulva revolutsiooni aegse Eestiga.

"Meie jõudsime oma iseseisvusliikumises ka punkti, kus justkui kõik nõudmised olid esitatud ja tulevikusoov selge. Siis tekkis liikumises mõningane paus ja vajati käivitavat jõudu, milleks meie puhul oli putš Moskvas 1991. aasta augustis," lausus Liik.

Ka Venemaal on võimalik, et protesteerijate arvukus lähemas tulevikus väheneb, kuid see pole Liigi hinnangul ilmtingimata halb märk. "Olukord areneb aeglaselt edasi, protestid liiguvad tänavatelt inimeste hingedesse ning see on juba palju tõsisem,” prognoosis Liik. “Midagi käivitavat peab juhtuma – on need ebakõlad Venemaa juhtide hulgas, mingit tüüpi katastroof vms.”

Eurasia.net tegevtoimetaja Justin Burke tõi Venemaa arengute kõrvale paralleeli ajaloost – Esimese maailmasõja eelsest ajast. “Vaevalt, et inimene nimega Vladimir Iljitš Uljanov oskas 1912. aastal Genfis olles arvata, et kuue aasta pärast on ta Venemaa liider.”

Burke lisas, et ehkki kodanikuühiskond võib Venemaal näida hetkel nõrk, siis paralleeli tuues – loto võitmiseks tuleb sellest osa võtta. “Ole valmis ja võitle nii, nagu sul oleks võimalus võimu võtta,” võttis Burke kokku põhimõtte, mida Venemaa opositsioon peab järgima.

Garri Kasparov omaltpoolt avaldas kindlat veendumust, et Vladimir Putin järgmisel ametiajal enam Venemaa president pole. “Ma võin kihla vedada, et ta ei jää presidendiks 2018. aastani,” märkis Kasparov.

Täna Tallinnas toimuval Avatud Eesti Fondi XVII Avatud Ühiskonna Foorum põhitähelepanu on populismil. Päevapikkusel Foorumil arutletakse, kas ja kuidas populism on kujundamas kaasaegse Euroopa väärtushinnanguid ja hoiakuid ning milline on kõikjal Euroopas pead tõstnud populismi tegelik ulatus ja mõju.

Avatud Ühiskonna Foorum on Avatud Eesti Fondi iga-aastane tippsündmus, mis toob kokku mõtlejaid Eestist ja mujalt maailmast, et arutleda avatud ühiskonna, demokraatia ja poliitikaga seotud teemadel. Esinejate seas on olnud George Soros, Martti Ahtisaari, Jeremy Rifkin, Heidi Hautala, Susan George, Sergei Kovaljov, Robert Putnam, Timothy Garton Ash ning paljud teised tuntud mõtlejad ja arvamusliidrid.