FOTOD: Superkolmapäev Saksa põhiseaduskohtus ei lahendanud europrobleeme
Pärast närvesöövaid spekulatsioone euro tuleviku ja Kreeka võimaliku lahkumise üle eurotsoonist, oli mitte ainult sakslaste, vaid kogu maailma tähelepanu 12. septembril suunatud Karlsruhesse. Badeni pealinnas, mis pidi 1952. aastal Badeni ja Württembergi ühinedes andma metropoli staatuse üle Stuttgardile, ei olnud sel kolmapäeval aga tunda provintsi hõngu, sest siin tegid kaheksa liitvabariigi kõrgemat kohtunikku teatavaks pikisilmi oodatud otsuse Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) ja fiskaalpakti käivitamiseks.
„Saksa rahva nimel“ väljakuulutatud otsus, millega lubati ESMi ja fiskaalpakti ratifitseerimine, on 85 lehekülge pikk. Selle ettelugemiseks kulus kohtu presidendil Andreas Voßkuhlel ja 2. senati kolleegiumi liikmel Peter M. Huberil kaks ja pool tundi. Teatavaks tehtud otsus lõpetas küll sundolukorra, kus finantsinvesteerijad lõikasid kasu Euroopa valitsuste majandus- ja maksupoliitika lahkhelidest, kuid mitte eurokriisi. Nii liidukantsler Angela Merkel, kui teiste euroriikide juhid peavad nüüd jätkama kindlaksmääratud reformikurssi, sest euro päästmiseks pole olemas põhjatut rahatünni, ka Saksamaal mitte.
Meedia suur huvi liidupõhiseaduskohtu otsuse vastu
Jälgimaks kohtuotsuse väljakuulutamist, olid ennast liidupõhiseaduskohtusse (Bundesverfassungsgericht) akrediteerinud 73 ajakirjanikku, sellele lisaks 20 telekanalit ja neli raadiojaama. Karlsruhesse olid saabunud meediakanalite esindajad kaugemaltki, nagu Saksamaa korrespondendid Iirimaalt, USAst, Hiinast, Jaapanist, Araabiamaadest (Al Jazeera), Egiptusest (Kairo TV), IHA TV, Venemaalt (kanal NTV) ja mujalt.
Guo Xinyu, Xinhua uudisteagentuuri reporter rääkis, et tema kodumaal tuntakse suurt huvi Karlsruhe kohtu otsuse vastu, on ju Euroopa Liit Hiina suurim kaubanduspartner. Sama Belgias. Flaami raadio ja televisiooni VRT Nieuws kaameramees Werner van den Bulck palus saksa kolleegide abi ülevaate „kes on kes“ saamisel, et leida endale õiget intervjuupartnerit. Kuigi ruumi oli vähe, siis valitses meediaesindajate keskel sõbralik ja kollegiaalne õhkkond.
Kõrged juristid töötavad momendil nimelt Bundeswehri endises kasarmus Karlsruhe Oststadt-Waldstadti linnaosas, nende oma hoone lossi kõrval kesklinnas on veel remondis. Seetõttu nõudis sellise suursündmuse nagu ESMi kohtuotsuse väljakuulutamise organiseerimine kõikidelt tugevaid närve ja head tahet.
Kuigi otsuse ettelugemine oli määratud kella kümneks, kogunesid meeleavaldajad ja ajakirjanikud kohtu ette juba varajastel hommikutundidel. Esimesed „peategelased“ saabusid “lavale” veidi peale kella üheksat, kes uhke ametilimusiini, kes takso, kes eraautoga. Varakult oli kohal dr Peter Gauweiler oma esindaja prof dr Dietrich Murswiekiga. Ta ei soovinud aga eelkommentaare anda, vaid kadus ruttu ajakirjanike eest kohtuhoonesse. Teine peahagi esitaja ja ühenduse Mehr Demokratie (Rohkem Demokraatiat), 37 000 kodaniku esindaja prof dr Herta Däubler-Gmelin saabus Karlsruhesse oma tulipunase autoga ja kaotas esialgu parkimisvõimalust otsides suunataju. Veel autoaknast lubas ta vastata küsimustele kohe, kui on „vabanenud“ oma sõidukist. Endine justiitsminister oli enne otsuse väljakuulutamist optimistlik. Küsimuse peale, miks ta võttis ette raske kohtutee, vastas sotsiaaldemokraat: „Selleks, et kodanikel oleks tulevikuski võimalus valida rahvuslik parlament, kus otsustavad rahva poolt valitud esindajad, kuhu ja milleks maksumaksjate raha kasutatakse. ESM annab liialt palju õigusi üle Euroopa Liidu institutsioonidele ja komisjonile, samuti Euroopa Liidu nõukogule ja Euroopa keskpangale (EKP).“
Poole kümne paiku saabusid teisedki protsessiosalised ja ajakirjanikel hakkas tõsiselt kiire: kõiki tulijaid pidi kas filmima või pildistama, küsimustele vastuseid paluma. Bundestagi esindas Karlsruhes Siegfried Kauder, liidukantsler Angela Merkeli usaldusisiku ja Bundestagi CDU/CSU fraktsiooni esimehe Volker Kauderi noorem vend. Kristlik demokraat juhib alates 2009. aastast parlamendi õiguskomisjoni. Vasakpoolse erakonna Die Linke delegatsiooni juhtis partei reformaator Dietmar Bartsch, rohelisi (Die Grünen) Volker Beck ja ühendust Mehr Demokratie selle tegevjuht Roman Huber. Kuna samaaegselt ESMi otsuse väljakuulutamisega arutati Bundestagis Berliinis järgmise aasta eelarveprojekti, oli liitvabariigi valitsus liidupõhiseaduskohtus esindatud mitte liidufinantsministri Wolfgang Schäuble, vaid volitatud advokaadi prof dr Ulrich Häde näol.
Rahus on jõud
Liidupõhiseaduskohtu väikese istungisaali põrand on kaetud helerohelise vaibaga, seinad on heledast puidust. Ruumis on pruunid lauad ja toolid, mis meenutavad kooliklassi sisustust.
Liitvabariigi vapilinnu kotka all on nahast mugavad toolid kaheksale kohtunikule, kes kohe-kohe olid saabumas saali. Nii juristidele kui protsessist osalejatele oli laule pandud kannudes vesi ja läikivad klaasid. Ajakirjanikud olid paigutatud kohtu raamatukogusse, neil oli võimalus tellida 50 eurosendi eest tass kohvi. Korda jälgivatest politseinikest, kohtuteenritest ja ametnikest õhkus badenlikku õdusust, mis ei sobinud kuidagi kokku otsust kuulama tulnud protsessiosalejate, tavakodanike ja pressiesindajate ootusärevusega. Kuid selles absoluutses rahus peituski suur jõud, mis nakatas kõiki kohalolijaidki.
Kuid rahu õhkus ka kohtu presidendist Andreas Voßkuhlest, kui ta luges monotoonse, sõbraliku häälega ette langetatud otsust. Samas oli vanemate tumedates ülikondades istuvate härrasmeeste ja ainukese leedi ees istuvas noores punastesse rõivastesse riietatud juristis tunda veidi nonchallace'igi. Esimeses reas istuv Peter Gauweiler oli pannud sel tema jaoks tähtsalt päeval kaela valge särgi juurde valge lipsu, mida kannavad tavaliselt kohtuistungitel kohtunikud ja prokurörid. Ainus naine hagejate seas oli Herta Däubler-Gmelin, temagi oli vältinud oma riietuses kirevust.
Ainult ühe korra vääratas Voßkuhle kui lausus: “Hagejate avaldused on olnud “põhjendatud (begründet)”, kuigi soovis öelda “põhjendamata (unbegründet)”. Selle silbi “un” puudumine oleks läinud maksma miljardeid. Üks kolleeg pööras aga kohe oma ülemuse tähelepanu keelevääratusele, president punastas veidi saalist kostnud naeru peale ja korrigeeris oma ütluse. Voßkuhle lõpusõnad, enne kui ta andis otsuse lõpuni lugemise edasi Huberile, tekitasid suurt austust. Saksamaa kõrgeim kohtunik selgitas lihtsate sõnadega, et keegi ei või praeguses olukorras teada, mida tulevik endaga kaasa toob. Kuid selle eest ei vastuta kohus, vaid parlament ja valitsus, kes peavad praeguses raskes olukorras langetama õiged otsused. Sisuliselt sama on formuleerinud USA kõrgeima kohtu kohtunik, konservatiiv John G. Roberts: „Juristide ülesanne ei ole kaitsta kodanikke nende endi poliitiliste otsuste tagajärgede eest.“
Demokraatlik seadusandlus kirjutab ette, et poliitiliste otsuse tegemine ja vastutuse kandmine nende eest kuulub suveräänselt otse või kaudselt valitud põhiseadusorganitele. Fiskaalpakti ja ESMi on kinnitanud Saksamaal rahva poolt valitud Bundestagi ja Bundesrati esindajad koguni kahe kolmandiku häälte enamusega. Seega, miks on nii mitmed kodanikud nüüd nii rahulolematud?
Otsus, mis sisaldab “jahi” ja “aga”
Kohe kui Voßkuhle lõpetas otsuse lugemise esimesed read: “Rahva nimel – kaebused Euroopa stabiilsusmehhanismi ja –pakti vastu on tagasi lükatud tulenevalt leppe ratifitseerimise tingimustest, mille kohaselt saab lepe jõustuda ainult siis, kuid kõik Saksamaa maksekohustused on piiratud selle teise lisaga. Lepet ei tohi tõlgendada viisil, mis seab Saksamaale kõrgemad maksukohustused ilma liitvabariigi rahvaesindajate nõusolekuta”, oli kohalolijatele selge: tegemist on kaua oodatud “jahiga" koos “agaga". Samuti oli selge, et paari lausega põhjustas kohtu president sügava pettumuse neile, kes oma südametes olid lootnud, et põhiseaduskohus peatab euro päästmismehhanismid.
Juristid tegid nimelt sisuliselt küll tee vabaks euro päästmisele, kuid asetasid karmid piiravad tingimused selle kohta, mis puudutab rahvusvahelist õigust. Esiteks ei tohi Saksamaa jaoks ESMis kokku lepitud summa ületada 190 024 800 000 eurot ja ESMi nõukogu tegevust peab olema võimalik kontrollida nii Bundestagil (parlamendi alamkoda) kui Bundesratil (ülemkoda). Juhul kui üks ESMiga liitunud riikidest ei suuda oma maksekohustusi täita, ei ole liitvabariik kohustatud tema eest finantsilist vastutust kandma. Kui piirangutega ei arvestata, pole liitvabariigil võimalik ESMiga liituda. Telekanali ZDF kolmapäevaõhtustes uudistes kinnitas liidufinantsminister Wolfgang Schäuble (CDU), et Bundestagi “kuningaõigus” otsustada ise maksumaksjate raha kasutamise üle jääb ESMiga liitumisest hoolimata püsima. Küsimuse peale, kas minister on kindel, et ka teised ESMi riigid nõustuvad liidupõhiseaduskohtu ettekirjutatud tingimustega, avaldas Schäuble sügavat veendumust, enne kui läks oma koalitsioonipartnerite juurde Münchenis peetavale Oktoberfestile.
Tagasihoidlikud protestid
Telekanal ZDFi tehtud kiirküsitluses vastas 48 protsenti küsitletutest, et põhiseaduskohtu poolt tehtud otsus on õige (rahul ei olnud 39 protsenti). Aga küsimusele, kas Saksamaa huvidega on otsuses arvestatud piisavalt, vastati hoopis ebaratsionaalselt: 61 protsenti küsitletutest arvasid, et ei ole.
Küsitlusest hoolimata tundub ajalehtede kommentaare lugedes, et suurem osa sakslastest on tõepoolest rahul Karlsruhes väljakuulutatud otsusega. ZDFi peatoimetaja Peter Frey kommenteeris, et kriis on muutunud Euroopa demokraatlikumaks ja kohtunike tehtud otsus on tark, nad austasid poliitika vajadusi. Die Linke esindaja Dietmar Bartsch tõi esile, et otsus on huvitavalt ja targalt formuleeritud, ning oskas teha kaotusestki võidu: “Ilma meie kaebuseta ei oleks tehtud piiranguid,” ütles ta. Däubler-Gmälin oli peale kohtuistungit selgelt ärritatud meeleolus, tema arvates mõjus otsus nagu kõrvakiil. Gauweiler, kes esitas veel päev enne otsuse väljakuulutamist Karlsruhesse uue hagi, seekord EKP otsuse vastu osta piiramatult kokku riikide võlakirju, teatas enesekindlalt, et jätkab oma võitlust euro vastu. Baierlane ongi juba aastaid oma Euroopa-vastasuse poolest tuntud, sest esitab kaebusi igal võimalusel.
Kohtu ette oli kogunenud samuti käputäis meeleavaldajaid, kes protesteerisid häälekalt 2. senati kolleegiumi tehtud otsuse vastu. Kuigi nad ei olnud enda sõnade kohaselt jõudnud veel tutvuda kogu otsusega, karjusid nad lahkujate suunas “reeturid”. Ratsionaalne debatt, mida püüdis algatada sotsiaaldemokraat Axel Schäffer, lõppes fiaskoga, sest vastuargumentide asemel pakkusid mitmed kohalolijad ebaadekvaatseid väljendeid.
Ökologisch-Demokratische Partei (ÖDP, ökoloogilis-demokraatlik erakond) esimees Sebastian Frankenberger teatas: „Me ootasime põhiseaduskohtunikelt rohkem julgust. Praeguse otsusega lükatakse süsteemikriis edasi.” Erakond esitas kohtule kaebuse koos ühendusega Mehr Demokratie ja oli pettunud, et Voßkuhle isegi mitte ei maininud, et Saksamaal ei ole õigust sõlmida rahvusvahelise õiguse lepinguid. Nüüd asetatakse lootus lepete käsitlemise peamenetlusse.
Ühenduse Die Freiheit Reinimaa-Pfalzi grupi esimees Joshua David Tewalt tõi esile, et nemad sooviksid otsest demokraatiat Šveitsi eeskujul, kus kodanikud saavad võimaluse hääletada iga tähtsa otsuse vastuvõtmisel. Tewalt süüdistas ägedalt meediat selles, et see kohtleb uusi erakondi ebaõiglaselt. Siinkirjutaja küsimuse peale, miks valib rahvas endale esindajaid, keda ta ei usalda, vastas Tewalt, et sakslased ei tunne suurt huvi poliitika vastu. Samas ühenduses aktiivselt tegutsev proua Jene rääkis, et on kohtulahendis väga pettunud. Ta ei teadvat, kuidas oma lastelastele selgitada, et tema põlvkond pärandab noortele ainult võlgasid. Samas kaotas ta äkki oma mõttelõnga hakates süüdistama, et ajakirjanikud kirjutavad ainult seda, mida EL neile ette kirjutab. Vastupidises polnud teda kuidagi võimalik veenda.
Marcus Anton, Partei der Vernunft (PdV – Mõistuse Partei) Stuttgardi esindaja leiab, et meediakajastus eurokriisi kohta on väga populistlik. Euro praegune päästmine, ütles noorpoliitik, toob endaga kaasa ainult viha teiste rahvaste, konkreetselt kreeklaste vastu, sest inimesed tunnevad, et nende raskelt teenitud raha lihtsalt loobitakse teiste riikide päästmiseks, kuigi neid pole enam kuidagi võimalik päästa.
Olenemata liidupõhiseaduskohtu äsjasest positiivsest otsusest, ootab euro päästmist ees juba järgmine tööpõld. Sest mis juhtub siis, kui ESMi ja fiskaalpakti rahadest ei piisa? EKP juht Mario Draghi teatas hiljuti, et kavatseb piiramatus koguses osta kokku rahaagoonias vaevlevate riikidele võlakirju. Saksamaa on teatavasti selle vastu ja Schäuble teatel (12. september ZDF) kaalub liitvabariigi valitsus vajaduse korral selle vastu esitada Luksemburgi kaebuse. Kuid ka Saksamaa põhiseaduskohus hakkab tõenäoliselt käsitlema seda teemat ESMi ja fiskaalpakti käsitlemise peamenetluse ajal, mille tärminit pole veel kindlaks määratud.
