“Seoses pere kolimisega anda ära 10aastane koer“ — kas te teete nalja!?

Mu sõbrad on viimase kuu jooksul juba kaks korda jaganud Facebookis postitusi, kus mingi pere üritab loobuda oma koduloomast. Kassipoegadest ja kutsikatest saan ma veel aru, aga mis ajast on okei öelda kümme aastat peres elanud loomale, et kuule, sorry, meil pole sulle enam ruumi. Koer on olnud pereliige, armastanud ja hoidnud oma omanikke ja siis otsustavad need samad omanikud ühel heal päeval, et viskavad loomakese oma perest välja. Mu süda murdub.

Mulle ei mahu pähe, kuidas on võimalik võtta endale koduloom ilma täieliku pühendumiseta? Kas sa adopteeritud lapse annaksid tagasi, kui… ma ei tea, korter liiga kitsaks jääb?

Hiljuti nägin, kuidas seoses pere välismaale kolimisega taheti ära anda seitsmeaastane koer. Loomulikult väljendati kui raske südamega seda ikka tehakse, kuid sellisele pealiskaudsele halale jäävad minu kõrvad küll kurdiks.Postitust jagasid väga paljud, kuid mina mõtlesin endamisi, et kuidas on võimalik midagi sellist üldse toetada — osalt jah, parem saagu endale uus pere, kes teda tõeliselt armastab, aga sellele vanale perele ei tohiks küll keegi enam kunagi ühtegi kodulooma anda! Kolid välismaale, ja mis siis? Eesti pole ainus riik, kus inimestel loomad on ja kui sa viitsiksid natukenegi paberimajandusega tegeleda, saaksid sa oma väikese sõbra kaasa võtta.

Eelmisel nädalal nägin postitust, kus perekond tahtis vabaneda koerast, sest nende “elustiil” muutus. Tulge taevas appi! Kolisite liiga tillukesse pessa? Äkki arvestaksite enne uue kodu soetamist, et sinna võiks mahtuda ka neljajalgne sõber? Ma tahaks lihtsalt tutistada kõiki neid inimesi… Loom tunneb end pereliikmena, ta rõõmustab teie kojutuleku üle ja valvab teid ega suuda ka oma kõige kohutavamates hirmudes mõelda, et te võiksite kunagi ta lihtsalt ära anda, sest tahate oma eluga ilma temata edasi liikuda.

Kallis lugeja, mida arvad sina? Kas oma loomast loobumine on kunagi ka põhjendatud?