Ülevad emotsioonid Tallinna sügisjooksult
9. septembri hommikul mõtlesin, et täna ongi see päev. Väike ärevus hinges, asusin teele stardipaiga poole. Stardinumber koos kiibiga rinnale ja olingi jooksuks valmis. Pärnu maantee kogu oma laiuses oli muudetud stardikoridoriks. Võistlejaid lasti stardikoridori vastavalt rinnanumbritele. Tõsistel tegijatele olid rinnanumbrid 1-100 ning nemad said startida kohe stardijoone tagant, üsna Viru ringi lähedalt. Seitsmendasse stardirühma kuulujana oli minu koht stardikoridoris Vabaduse väljaku lähedal. Viisteist minutit enne starti kutsusid energiast pakatavad treenerid kõiki soojendusharjutusi kaasa tegema: ikka painutus paremale, painutus vasakule, põlvetõstejooks ja venitus. Täpselt kell pool kaks käis ülivali stardipauk, mille andis Pekingi olümpiavõitja Gerd Kanter. Mõtlesin, et no nüüd hakkabki peale - suudan küll!
Kogu rahvamass hakkas liikuma ning mõne minutiga moodustus jooksjatest ja kepikõndijatest paari kilomeetri pikkune inimjõgi. Pealtvaatajad olid kogunenud Tammsaare parki, Narva maanteele, Viru ringile, teede äärde – kõik elasid kaasa. Kartsin väsimust ja alustasin teadlikult suhteliselt aeglaselt. Jooksutempo valisin selliselt, et suudaksin naabriga rääkida. Viru ringi ületamine möödus kaasvõistleja küünarnukki tunnetades, sest jooksjaid oli ikka väga palju. Kui kaks kilomeetrit oli möödas, tundsin, et ülejäänud 8 kilomeetrit ei ole midagi ning lisasin veidi kiirust. Selleks ajaks olid ka võistlejad juba natukene laiali hajunud. Mõnus oli joosta laial Pirita teel. Juba oli ka esimene ergutusala - pillimäng, kostüümid, hüüded, hõisked. Kõik see mõjus motiveerivamalt kui mistahes energiajook. Väga positiivne oli külmalt eestlaselt nii sooja vastuvõttu saada ning mõningane väsimis oli kadunud.
Raja viiendal kilomeetril oli joogipunkt, seal läksin korraks üle kiirkõnnile. Pakutud spordijook ja mõneminutiline puhkepaus andisid energiat juurde. Tekkis rõõm, et "oo, pool on läbi!". Olin jälle reibas ning nautisin Kadrioru pargi ilu, merevaadet ning jahedalt puhuvat meretuult. Jalgade säästmiseks püüdsin joosta murul.
Edasi kulges rada mööda Nafta, Tuukri ja Ahtri tänavat. Tundsin ennast väsinuna. Hea meelega oleksin asendanud jooksmine kiirkõnniga, kuid sundisin ennast ikkagi jooksma. Mõtlesin, et pigem jooksen aeglaselt kui kõnnin. Kui kord kõndima hakkan, siis lähevad hingamine ja rütm sassi ning kõnnisammude asendamine jooksusammudega on väga raske. Unistasin mõnest lonksust veest, kuid paraku ei olnud seda kuskilt võtta. Mõtete jooksurajalt eemale saamiseks otsisin silmadega pealtvaatajate ja kaasvõistlejate seast tuttavaid. Natukene olid raskel hetkel toeks ka ergutavad ja kostümeeritud pealtvaatajad. Hõisked ja hüüded andsin vaid mõningast kergendust, sest see ei olnud enam kerge tüdimus, vaid ma oli väsinud. Jäi vaid tõdeda, et raskused on ületamiseks ja sörkisin edasi.
Raja kaheksandal kilomeetril saabus kauaoodatud joogipunkt. Suu kuivas ning jõin ohtralt ja ahnelt. Raja raskeimaks lõiguks pean Paksu Margareeta juures Rannamäe tee tõusu ja kividega sillutatud Pikka tänavat. Mu tinarasked jalad andsin ennast tugevalt märku. Ei aidanud siin lonks vett ega ergutajad, olin tõesti väsinud. Vanalinna kitsastel ja ebatasastel tänavatel lubasin endale käimist.
Vanalinnast väljudes, tundsin kergendust. Lõpuni ei olnud enam palju jäänud. Pealegi, raja kõige raskem osa oli jäänud selja taha. Edasi joostes märkasin, Tornide väljaku ja Shnelli pargi ilu. Uskumatu, kui korda see kõik on tehtud! Siiagi jätkus mitmeid ergutustüdrukuid ning juhuslikest möödujatest kaasaelajaid. Leidsin endas veel kasutamata jõuvarusid ning viimased poolteist kilomeetrit jooksin nii kiiresti kui suutsin. Finiš asus Vabaduse väljakul Vabadussamba jalamil. Finišikoridori sisenemisest, andsid märku ergutajad, kes hõikasid, et veel viimased sada meetrit pingutust. Kõik elasid kõigile kaasa ning ergutushüüded ei katkenud korrakski.
Pilk kellale oli tõrvatilgaks minu meepotis. Lõpetamise hetkel tundus 10 kilomeetri läbimiseks kulutatud poolteist tundi meeletult pika ajana. Väsinuna vantsisin joogipunkti. Umbes pool liitrit vett, šokolaad ning mõned venitused ning silmad kinni lamamine. Peagi asendus väsimus äärmiselt hea tundega ning olin justkui teine inimene. Pahandasin endaga, et esimese asjana kella vaatasin. Minu eesmärk oli suvine regulaarne treening, mis päädis rahvajooksul osalemisega. Seega võistlesin ma ju ainult iseendaga. Mind valdas tõeline rõõm, et olin iseendale ära teinud. Seda kergendustunnet ja rõõmu ei unusta ma niipea. Aitäh, korraldajatele toreda ürituse eest!
