Eestis on hakanud ametnikud ja ajakirjanikud õigustama oma igasuguseid tegusid väitega, et rahvas nõuab... Ilmselt nad arvavad, et sellest argumendist piisab mistahes rumaluste, sh ka kõlvatuste õigustamiseks. Tegemist on ammu tuntud demagoogiavõttega.
Hiljuti seadsid mõtlemisega kimpus olevad ajakirjanikud koos samasuguste ametnikega jälle kõik Eesti keskkoolid (gümnaasiumid?) riigieksamitulemuste järgi pingeritta ja mitme ajalehe toimetused pidasid võimalikuks need jälle avaldada.

Kui see oleks olnud esimene kord, siis võiks arvata, et inimesed eksisid, ei saanud aru, mida nad teevad, ei osanud ette näha, milline võib olla sellise teo tähendus ja tagajärjed.Sellisel juhul võiks ju piirduda tähelepanu juhtimisega, aga ei, sellist sigadust on sooritatud aastast aastasse. Igal aastal on ühiskonna- sh haridusteadlased selgelt, avalikult ja nõudlikult sõna võtnud, selgitanud, põhjendanud, miks selliste „pingeridade“koostamine on teaduslikult küündimatu ja kultuuriliselt kõlvatu tegu. Kõmuiharaid ajakirjanikke on palutud olla enda ning teiste inimeste suhtes tähelepanelikum, aga ei midagi... Võrreldamatut ei tohi võrrelda.

Mõni ajakirjanik isegi õigustab seda sigadust ja kirjutab; „Mulle tundub, et see paanika, mis meil siin levib,on eelkõige ikkagi MAAILMAVAATE PAANIKA. Vasakpoolsed on vihased, et parempoolsed lubavad pingeridasid avaldada, ja et see muudkui jätkub ja jätkub ega näigi lõppevat ning nii ründavad nad nii parempoolseid kui ka nende pingeridu.“

Lollust kaitsma tõtanud ajakirjanikud on väitnud, et„riigieksamite otsene kahju laste vaimsele tervisele ja õpitulemustele on ju tõestamata. Paljud Euroopa maad kasutavad neid ja pole leidnud põhjust neid ärakaotada. Isegi sotsiaaldemokraatlikus Soomes on nad olemas.“

Üks peaaegu juhtiv ajakirjanik ütles: „Minu meelest on riigieksamid ja pingeread vasakpoolsete kitsa ringi lai mure - sest pingeread ei lähe nende hinneteta maailmaga kokku. Aga oma maailmavaate eest peab võitlema – valgus peab võitma pimeduse. Lõplikult ja täielikult. Riigieksamite ja pingeridade kaotamist nõudes peetakse tegelikult emotsionaalset, hariduslikku ususõda.“

Selles väites on omajagu tõtt, sest Eestis ei ole enam hulk aastaid ühtki ühiskonnateemalist teaduslikku uuringut tehtud ja ongi juba nii, et teadmise asemel toimivad arvamused, unistused ja uskumused.

Jah, nüüd võib öelda, et ajakirjanduse abil on Eesti ühiskonda löödud järjekordne kiil. Näeme, et ühiskonda on suhteliselt lihtne lõhkuda ja teame, kui raske on ühiskonda kokku liita. Nördinud ei ole vaid need, kes enam ei loe ajalehti, ei kuula raadiot ega vaata televiisorit, kes ei saa aru, kuidas rahva elujõudu murendatakse, võikellel on juba ammu ükskõik, mis meist edasi saab.

Varem liitis eestlasi lootus vabaneda okupatsioonist. Mis nüüd liidab?

Pigem on Eesti õpetajaskond nõudnud riigieksamite süvendamist, näiteks künnise tõstmist 50 punktini, et riigieksamid VEELGI ROHKEM mõjutaksid õppeprotsessi, muudaks kogu õppe täielikult riigieksamiks valmistumisele. Kui künnis oli 1punkt, siis polnud ju täies mahus riigieksamile pühenduda vaja, sai ka lihtsamini läbi.

Kurbloolus on selles, kui koolis käiakse sealt läbi saamiseks ja õpitakse hinnete saamiseks, jäävad lapsed hariduseta. Kui õppe sisu on kõigile ühtviisi kohustuslikuks tehtud, ei saa õpetaja arvestada ei õpilaste ega keskkonna eripära, ei saa millegi olulise üle otsustada ja järelikult ei saa ka vastutada selle eest, mis lõpuks välja tuleb – milliseks kujunevad õpilased kui isiksused ning enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektikd – kodanikud.

Kui huvi asemel on kogu õpe rajatud sundusele (hindamisele) ning suurte ja tähtsate hinnangute saamise aluseks on mingite testide läbimise tulemused, siis tuleb tunnistada, et olukord on kohutav. Siis läheb tahes-tahtmata nii, et „näitajad" kujunevad eesmärgiks ning nii õpetajad kui ka õpilased nende „näitajate“ saamise vahenditeks. Õppe asemel on siis koolis õppetöö ja rõõmu asemel vaen ja muud pinged, mis väsitavad rohkem kui ükski töö. Kui õppekava on koostatud riigieksamite sooritamiseks, kui kogu õpe peab olema valmistumine riigieksamiteks, läheb valdav osa kallist kooliajast kaduma. Kes peaks vastutama selle eest, et mingite ametnike juhmuse tõttu kehtestatud formaalsuste tõttu osutub valdav osa kooliajast mahavisatud ajaks.

Kakskümmend aastat räägitakse, et õppekavad on metsikult ülekoormatud ja et seetõttu pole võimalik süveneda, analüüsida ja sünteesida, arutada ja uurida, katsetada ja veenduda, aga öelge ise, mis on muutunud. Muutunud on retoorika aga õppemaht on aina suurenenud, sest vastasel juhul ei saaõpilased riigieksamitega hakkama. Nii suruvad ülikoolid kogu haridussüsteemi ummikusse, hurjutavad ja laiutavad käsi, sest ei taha kuuldagi vajadusest vastutada oma tegevuse tagajärgede eest. Kes ei tea, et nendest lastest, kes tahavad olla või peavad kindlasti olema tipus, saavad sageli vaimsed invaliidid? Küllap oleks vaja ükskord vähemalt küsida, kas me veneaegse koolivõrgu asemele tahtsime just sellist„haridussüsteemi“, mis on praeguseks välja kujunenud.

Mida teha tupikust väljapääsemiseks?

1. Tunnistada, et haridussüsteem on tervikuna ummikus ja mingite detailide „reformimisega“ ei ole võimalik saavutada tänapäeval rahuldavaks peetavat olukorda. (NB! Haridus- ja Teadusministeerium saatis reformikava „kooskõlastusringile.)

2. Lõpetada ülikoolide diktaat koolivõrgus.

3. Anda uus tõlgendus Põhiseaduses fikseeritud kodanikuõigustele ja kohustustele, sh õigusele haridusele ning riigi- ja omavalitsusametnike kohustusele selle õiguse tagamiseks.

4. Taastada kooli lõpueksamid (keskkoolis küpsuseksamid).

5. Taastada ülikooli ja kõrgkooli sisseastumis- jaka lõpueksamid.

6. Võtta kardinaalseid meetmeid õpetajate ja koolijuhtide väljaõppe, täiendusõppe ning ümberõppe kaasajastamiseks.

Seni, kuni ühiskonnas ei kehti personaalse vastutuse printsiipi, ei saa kehtestada kompetentsuse printsiipi ja harituse asemel on tähelepanu keskmes „näitajad“, mille taha pole võimalik vaadata ja ülikoolides muretsetakse peamiselt oma mugavuse pärast. Kui haridusalaste arutluste keskmes on raha, pole vähimatki lootust, et„haridusmaastikul“ hakkab olukord muutuma paremuse poole.

Tegelikkust, antud juhul formaalset, elust lahus olevat asjaajamist, ei saa muuta; muuta oleks võimalik selle põhjuseid (NB! põhjuste süsteemi!) Ja kui siis olla ka küllalt visa ning järjekindel, võib juhtuda veel üks ime ja Eesti suudab teha korda oma arengu põhieelduse – haridussüsteemi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid