Tuntud režissöör ja stsenarist Gerda Kordemets üllatas hiljuti oma tuttavaid teatega, et asub sügisest õppima Räpina aianduskoolis. 26 aasta eest Tallinna ülikooli lõpetanud ning pikka aega edukalt tele- ja teatriilmas tegutsenud Kordemets unistas aednikuks õppimisest juba ammu.
„Mul on kaks aiapidamist, aga oskusi napib,” selgitab ta. „Ja pole ka looduse poolt antud rohelisi sõrmi, et kõik kohe kasvaks, mis mulda pistan. Olen muudkui leiutanud katse-eksituse meetodil. Ära tüütas. ”

Mõne aasta eest kohtas Kordemets üht vana malevakaaslast, kes rääkis, et õpib Räpinas aiandust. Oli teine nii õnnelik kuidagi. Püüdis Kordemetski sellest innustununa kohe kooli astuda, aga kuna oli tol ajal palgatöötaja ning kavatses edasi õppida mitte oma erialal, tähendanuks see, et tasulist õppepuhkust ei saa.

Eelmisest sügisest vahetas Gerda Kordemets aga töökoha rahvusringhäälingus vabakutselise leiva vastu. Üks põhjusi uue tee valikuks oligi soov edasi õppida, et saaks oma asju ise ja vabalt planeerida.

Ta tunnistab, et eeskätt viis aiandusmaailma suunas ikkagi eesti veri. „Lapsena sain oma esimesed aiatööoskused vanaema. Tema sundis rohima ja marju korjama. Nõnda arvasin pärast vanaema surma ja tema Haapsalu maja müümist, et enam iialgi aiapidamisega ei tegele. Aga ikka kisub, mida aasta edasi, seda rohkem.”

Kuusteist aastat tagasi ostsid Gerda Kordemets ja Jaanus Kulli aiaga elamise Tallinna lähistele. Nüüd juba seitse aastat on perel ka suvekodu Lääne- ja Pärnumaa piiril, kus kohe ei saa muudmoodi, kui peab kogu aeg midagi niitma, lõikama, rohima, kaevama.
„See on ennekõike puhkus ja meelelahutus. Ja alles siis kohustus,” teatab Kordemets. „Oleme otsustanud pere keskis, et suvekodu ei ole projekt, vaid vabadus. Et kui ei viitsi, siis ei tee midagi. Aga siis hakkab kohe igav.”

Kordemets ei varja, et tal on õpingute ees hirm – 52-selt on millegi omandamine ja kinnistamine ilmselt palju raskem kui 22-selt. Samas on õpihimu nüüd suurem, ja oskan paremini õppida. „Ma tean, milleks õpin. Noorena ülikoolis või keskkoolis käies tundus õppimine tüütu etapp, mis tuleb läbida selleks, et lõpuks elama hakata. Nüüd arvan, et see on suisa vastupidi.”

Aastajagu koolitarkust

Maalehe veebiväljaande peatoimetajal Kai Simsonil on esimene aasta Räpinas seljataga ning üks veel ees. Ta on õpingutega rahul, koolist saab tugeva teoreetilise baasi ning endal on alati võimalik juurde õppida. Puudust tunneb ta praktilistest tundidest.
„Kaugõppesse on tulnud need, keda aiandus tõsiselt huvitab,” leiab ta. Kursusekaaslaste taust on erinev: on kõrg- ja kutseharidusega inimesi, gümnaasiumilõpetanuid. Mitmed on tulnud õppima eelkõige enda täiendamiseks, kuid on ka neid, kes rakendavad juba õpitut ellu, kas siis kollektsioonaeda või istandikku rajades.

Maastikuehitaja Jürgen

Eesti Ekspressi ajakirjanikul Madis Jürgenil oli 2005. aastal mitu põhjust Räpina aianduskooli maastikuehitust õppima minna.

„Olen pärit maalt ja kui olin kuueaastane, oli mul omaenese pisike lava ja tilluke kiviktaimla,” vestab Jürgen. „Mu isa oli agronoom ja ema kamandas üksvahe Olustvere mõisapargis. Nii et teema polnud päris võõras.”

Kuigi ta elab praegu linnas, on ka maamaja, mille ümber on kõvasti ruumi, mis tuleb organiseerida. „Võiks ju küsida naabrimuttidelt nõu, kuidas kärpida ja paljundada ja katta,” arutleb Jürgen. „Aga miks? Igaüks räägib niikuinii omamoodi – parem õpin midagi ise ja võin ka naabrimuttidele nõu anda. Kuigi ajakirjanikutöö on ilmselgelt vaheldusrikkamaid maailmas, selgub, et ka siin vajab inimene vaheldust. Lisaks räägin juba kakskümmend aastat igal jumala teisipäeval, enne kui lugu valmis peaks saama, et olen vale ameti valinud – ei tule mul välja need lood! Ja et tuleb minna botaanikaaeda mulda kärutama.”

Jürgen meenutab, et iga kahe kuu tagant nädalaks ajaks Räpinasse sõitmine – põiki läbi ilusa Eestimaa – oli talle kahe ja poole aasta kestel üks nauditavamaid ja oodatumaid tegevusi. „Et mida ma siis nüüd oma teadmistega teen? Põhiliselt toimetan enda aias, aga kui keegi nõu küsib, olen agarasti valmis aitama. Mida ilusamaks me oma koduümbrused teeme, seda kaunimaks muutub meie karvakasvand isamaa!”

Räpina aianduskooli direktori Heino Luiga sõnul on sessioonõpe väga populaarne. „Õppijad on 30.–40. aastates või pisut vanemad,” räägib direktor. „Tulevad kindla eesmärgiga end uues valdkonnas realiseerida või siis täiendada teadmisi hobiharrastuseks. Nende motivatsioon on kõrge. Pole haruldane, kui terve kursus õpib vaid väga headele hinnetele.”

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest