Jevgeni Krištafovitš: Kus lõppeb meie vabadus?
Juku-Kalle Raidi ideoloogiline diversioon vabadust toetava plakatiga Venemaa piiril või õigemini hüsteeriline reaktsioon sellele Narva linnavalitsuse ametnike poolt näitas, et sovjetlik mentaalsus ei ole ka meil siin kuhugi kadunud. Kas Narva on ikka meie vaba riigi osa?
Plakat “Vabadust vangi ei pane”, mis Narva võime nii hirmutas, meenutas mulle ühte lugu. Sain nimelt hiljuti kirja Gulagist. Vitebski oblastist, Glõbokaje linna parandusliku töö kolooniast number 13 kirjutas noor ja tuntud Valgevene meelsusvang Zmiter Dashkevich. Kiri on täiesti tavaline - Zmiter tänab talle avaldatud toetuse eest Valgevene toetusgruppi, Eesti diplomaate, presidenti ja välisminister Urmas Paeti, kellega ta enne vangistamist kohtus. Selliseid kirju tuleb mulle tihti.
Ebatavaline oli seekord see, et Zmiter joonistas ümbriku peale Valgevene rahvuslippu, valge-puna-valge. Kuid tundmatu vanglatsensori käsi võõpas selle punase pastapliiatsiga tehtud joonistuse üle musta markeriga. Vabasse Eestisse jõudis ümbrik juba valge-musta-valge trikolooriga, kus musta värvi alt vaid kohati paistavad väikesed punased jooned.
Illustratsioon sai nii hea, et ma kasutan seda alati erinevatel Valgevene-teemalistel üritustel, näitamaks, milline on tegelik olukord Lukašenka diktatuuri all, kus isegi süütut joonist ümbriku peal käsitletakse ohuna riigikorrale ning ametnikud on sunnitud selliseid joonistusi hoolikalt üle värvima.
Täitevkomitee (ei) luba
Ka Narva linnaisad ei salli, kui nende haldusterritooriumile ilmub isik, kes hakkab propageerima vabadust ilma, et tal oleks selleks eraldi täitevkomitee luba.
Esimesena reageeris uudisele plakati kohta Narva linna arenduse ja ökonoomika ameti (ei, ei ole kirjaviga, ilmselt peab see meenutama Leonid Brežnevi surematut "Ökonoomika peab olema ökonoomne!") direktor Georgi Ignatov, kes kohe läkitas linnavalitsusele kirja: “Olen kindel, et perspektiivis võib see toiming kahjustada Narva linna ja tema Vene partnerite suhteid nii projektialases kui ka teistes valdkondades. Tegemist võib suure tõenäosusega olla poliitilise teoga”. Ja vastusena sellele kirjale pani abilinnapea linnapea ülesannetes Aleksandr Ljudvig resolutsiooni “peatada mainitud aktsiooni ettevalmistamine ja realiseerimine, [kuna see] on jäme omavoli ja on kõvasti vastuolus linna maine, poliitika ja vaadetega”.
Kui vaba laps Juku oma plakati Victoria bastioni seinale siiski üles riputas, siis ilmusid kohale Aktuaalse Kaamera väitel mingid tüübid kahe musta džiibiga, kes selle plakati kohe maha tõmbasid. Ljudvig teatas sellepeale, et need olid “lihtsad ja tundmatud Narva elanikud” ning kutsus järgmiseks tööpäevaks kokku “aparaadi nõupidamise” (ei, ma ei narri, see NLKP aegadest tuntud termin on tänaseni ametlikult kasutatav Narva linnavalitsuse dokumentides, tähendades tavalist linnavalitsuse istungit) eesmärgiga määrata Juku-Kalle Raidile karistus.
Pole meil nüüd enam vaja reisida Venemaale või Valgevenesse, et näha ehtsat Nõukogude Liitu – see on meil siin omas riigis täitsa olemas. Pean tunnistama, et mind lausa jahmatas see, kui täpselt, lausa peensusteni välja, on nõukogude tavad Narva omavalitsuses taasloodud. Eriti arvestades, et need samad ametnikud olid kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemise hetkel alles lapsed. Georgi Ignatov oli siis vaid 12 aastat ja Aleksandr Ljudvig 11 aastat vana.
Venemaa poliitilisest olukorrast on kolm väljapääsu...
Ometi juhtus seekord aparatšikutel väike jama. Nimelt soovisid “aparaadi nõupidamisel” osalejad vastutuse väärteomenetluse eest määrida politsei kaela. Politsei- ja piirivalveameti esindaja selgitas seltsimeestele, et Eesti politsei kaitseb Eesti rahvast ja õigusriiki ning juhindub üksnes seadusest, mis aga ei luba inimesi karistada täitevvõimu suva järgi.
Seltsimehed olid nii siiralt üllatunud, et oska siiamaani mingit otsust edasise käitumise osas formuleerida. Ljudvig teatas, et nad ootavad ära linnapea puhkuselt naasmise, et tema käest nõu küsida. Seltsimeeste hämmeldust võib muidugi mõista, sest jõe taga määratakse opositsioonääridele karistusi just taolistel “aparaadi nõupidamistel”, võtke kasvõi seesama Pussy Rioti juhtum. Miks Narvas peaks teisiti olema?
Abilinnapea Ljudvig kinnitas, et plakatiaktsiooni korraldajad eirasid 63 tuhande Narva elanike arvamust. Ja et kõik narvakad, nagu üks mees, nagu vanal heal ajal, taunivad provokaator Raidi tegevust. Ja tühja sellest, et Narvas elab vaid 61 tuhat inimest! Linnaisad peavad neid nii mõttetuks lambakarjaks, et ei viitsi isegi nende täpset peade arvu meelde jätta.
Selle taustal pole mingi ime Balti Uuringute Instituudi hiljutise Narva noorte küsitluse tulemused, mis näitasid, et 95,7% kooliõpilastest ei usu või pigem ei usu, et nad võivad mõjutada poliitikat ja otsuseid oma kodulinnas. Neist 14,3% ei taha üldse poliitilises või ühiskondlikus elus osaleda, kuna nende arvamus nagunii kedagi ei huvita. Ja üllatus-üllatus, 79,3% tahavad Narvast igaveseks lahkuda kohe pärast kooli lõpetamist. Ankeetides kirjutati koguni, et oldakse valmis elama ükskõik kus peale Narva ning et Narva on alkohoolikute ja narkarite kolgas. Palju õnne, Aleksandr Ljudvig, see ongi teie linnavalitsuse poliitika ja maine!
Venemaal öeldakse, et praegusest poliitilisest olukorrast riigis on kolm väljapääsu. Need on Šeremetjevo, Domodedovo ja Vnukovo. Neli viiendikku noortest narvakatest näevad kahte väljapääsu: Tallinna maantee või Peterburi maantee. Juku-Kalle Raid näitas oma 24x8-meetrise vabaduse lipu heiskamisega Narva kohale, et on olemas ka kolmas tee. Aga see tee ei ole Juku käia, selle tee võivad valida vaid narvakad ise. Ainult nemad ise võivad näidata, kus tegelikult lõppeb meie vabadus, kas Eesti Vabariigi piiril või sellest paar kilomeetrit lääne poole, enne Narva linna silti.
