Jookse – peida – võitle: ellujäämise kuldreeglid tulistamise korral

Kaitseväe endine ohvitser Rene Toomse andis oma blogis lühikese õpetuse, kuidas ellu jääda, kui keegi hakkab avalikus kohas tulistama.

Jookse ehk eemaldu kiiresti tulistajast

Iga kasvav meeter teie vahel vähendab võimalust pihta saada. Samuti on liikuvat märki palju keerulisem tabada kui paigalseisvat. Kui näiteks töökohal või muus avalikus kohas on kuulda laske ja tulistajat ei ole näha, tuleks koheselt hoonest evakueeruda. Ärgitage kaasa tulema ka need kolleegid ja kaaslased, kes veel kõhklevad või on uudishimulikud. See ei ole argpükslikkus. Kui teil ei ole eriväljaõpet, siis ei saa ka keegi eeldada, et te hakkate kangelast mängima. Ilma tulirelvata asuda relvastatud kurjami vastu on suhteliselt riskantne tegevus ja seda ei peaks tavakodanik üritama, kui just pole mingit muud väljapääsu.

Peida ja varja end

Peida ehk varja end juhul, kui turvaline eemaldumine ei ole kuidagi võimalik. Näiteks kui tulistaja on koridoris, siis tuleb lukustada uks, blokeerida mööbliga jms ning ise mitte jääda ukse taha ootele. Olles samas ruumis tulistajaga tuleb samuti otsida varju võimalikult toekamate esemete tagant ja püüda pääseda ruumist välja kohe, kui tulistaja vahetab näiteks relval salve. Tuleb meeles pidada, et kuulid jäävad sädemeid pildudes pidama kontorilauaplaati vaid filmides, päris elus läbistab kuul kontorimööbli praktiliselt takistuseta. Peitmine on siiski riskantsem kui eemaldumine tulistajast ja kui teil pole õnne märkamatuks jääda, siis tuleb paratamatult tegutseda järgneva juhise kohaselt.

Võitle, kui midagi üle ei jää

Võitle ehk hakka vastu kõigi vahenditega. Kui tulistaja on jõudnud teie peidukohani või satute kokku ootamatult, tuleb võidelda ning mitte kangestuda. Kunagi ei tasu loota, et tulistaja halastab teie hirmunud ilme või palvete peale. Praktika seda ei tõesta. Igal juhul on vastu hakates suuremad võimalused eluga välja tulla kui lihtsalt ohvritalle moodi enda saatust relva raua eest oodates. Kui teie distants on suurem käeulatusest, siis tuleks teha pigem meeleheitlik sööst tulistaja suunas, kuid liikuda pigem sikk-sakk hüpetega kui otse. Esiteks on teid raskem nii tabada ja teiseks tekitab selline ootamatu vasturünnak tulistajas hämmingu ja hajutab tema täpsust. Alati, kui on võimalik, tuleks kasutada kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid relvana. On selleks tulekustuti või harjavars – iga asi, millega saab viga teha, kõlbab. Esimesena, kui võimalik, peaks rünnaku suunama relva hoidva käe või relva enda pihta, et saada otsene oht endast eelmale ja siis koheselt tulistaja pähe, püüdes teda uimastada. Kui olete mitmekesi ja kui üks teist juba sööstab tulistaja suunas, siis tuleb seda teha kohe ka teistel, murdes nii tulistaja massiga maha. Siiski tuleb jõu kasutamisega ettevaatlik olla peale tulistaja relvituks tegemist, sest alati on ka risk saada ise hiljem süüdistatud üleliigses jõu kasutamises. Olles tulistajast jagu saanud, tuleks ta korralikult kinni siduda ja mitte mingil juhul valveta jätta seniks, kuni politsei saabub.

Allu politsei käsklustele

Lisaks, jää rahulikuks ja täida politsei käsklusi. Politsei saabudes, on selleks kohalik konstaabel või Komando-K, tuleb jääda rahulikuks ja vältida äkilisi liigutusi. Arvestage, et politsei ei oma kohale jõudes vähimatki ettekujutust tegelikust olukorrast ja ta peab eeldama, et tulistaja või tulistajad on veel vabad tegutsema. Seega siseneb politsei sellisesse situatsiooni alati laskevalmis relvadega ja iga kahtlane liigutus teie poolt võib saada valusalt karistatud (eriti kui keegi teist on võtnud oma valdusesse tulistaja relva). Politsei nõuab sellises situatsioonis kõigil kohalviibijatel käte ülestõstmist ja pikali heitmist nii, et käed on näha. Ärge püüdke kohe õhinal valjuhäälselt tõestada, et tegelikult olite teie ohver, jääge rahulikuks ja täitke käsklused koheselt. Oodake kuni teilt küsitakse – las politsei saab olukorrast pildi ette. Liigne lärm sündmuskohal eksitab politseid, mitte ei aita ülevaadet saada.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et ei ole olemas lahendust, mis toimiks ühtemoodi kõigis olukordades, sest iga situatsioon on erinev. Siiski on eelneva enda jaoks läbimõtlemine ehk teadvustamine oluline, sest see vähendab tunduvalt reageerimisaega olukorras, kus oma elu säilitamise eest tuleb seista loetud sekundite jooksul. Igal juhul on šansid suuremad kui hirmunult paigale tardudes ja lootes fanaatilise tulistaja kaastundele. Seda kaastunnet reeglina neil ei ole.