Janek Jürioja:

„Olen piirivalve Remniku õppekeskuses lõpetanud esimese kahekuulise ajateenijate lennu. Pärast lõpetamist saadeti mind Valga Lüllemäe kordonisse. Kordon varustas ajateenijatega Valga piiripunkte. Siis andis Valga Vastseroosa piiripunkti koos ajateenijatega Võru piirilõigu alluvusse ja mina sattusin samuti sinna. Vahetult enne augustiputshi korraldati piirivalve esimesed suvepäevad ja  kõik ajateenijad viidi Pärlseljal toimuvatele spordiüritustele.  

Putshi esimese päeva hommikul telliti Tallinnast 7-8 Ikarus-bussi järgi ja öeldi, et kes tahab, võib koju minna, mingeid sanktsioone ei tule. Kes on nõus, neile leitakse aga Tallinnas rakendust. Aga igaüks ise vastutab oma tegude eest. Mina läksin Tallinnasse. Olime  Kadrioru lossi pargis ja mõne öö ööbisime ühes Pirita koolimajas.Tegelikult magasime aga  suurema osa ajast samuti Kadriorus. Vahetuste kaupa käisime väljas ja seal samas mõnel laua all magasime. Vahepeal olime lossis sees, kus saime ka süüa ja juua. Piimakombinaat tõi tasuta kohukesi ja muud, kommivabrik andis komme.

See oli üks rahulikumaid kohti. Linnas oli rohkem sagimist. Me ei näinud ei interrinnet ega viiendat kolonni. Tegelikult oli  meil seal vaikus. Isegi kaitseliitlased ei käinud külas. Hr. Rüütlit küll nägime. Tollel ajal oli ta Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

Ainukesed, kes liikusid, olid tõenäoliselt presidendi ihukaitsjad. Nemad olid erariietes. Kokkuvõttes läks meil hästi. Meile jõudis kõik - tankid ja muu - hiljem. Võrreldes Läti ja Leeduga pääsesime kergelt. Ja hirmu minul tol hetkel küll ei olnud. Olin nii noor ega osanudki midagi karta. Vaevalt teisedki, kellega  koos olime, endale aru andsid, mis tegelikult toimub. Nüüd vanemana olen tagantjärele mõelnud, et mis oleks, kui oleks vastupidiselt juhtunud. Kui tänapäeval analoogne olukord tekiks, siis mina risti ette ei lööks. Aga tol hetkel ei saanud küll täpselt aru,  mis tegelikult toimub. Ja informatsiooni oli ka üsna napilt. Tegime täpset seda, mida vaja, käisime väljas valves ööpäevaringselt. Kui kõiki läbi, anti meile vaba linnapäev.

Pärast oli kuidagi selline suur rõõm. Raske kirjeldada, ikkagi iseseisvus kuulutati välja. Teadvusse see päriselt ei jõudnud. Kui pärast linnas ringi kõndisime, olime juba öö ära maganud ja puhanud. Sain ka esimest korda  Toompeal käija ja neid kiviplokke, mis sinna veetud, näha. Tänu putshist osavõtule lühendati ajateenistust tunduvalt.“

Urmas Lammast:

Olin kodukaitsja Põhja-Tallinna divisjonis, mida juhtis Peeter Klaussen. Tegelesin Tallinnas meeste värbamisega ja piirile saatmisega. Ise jõudsin piirile (Piusa piiripunkti Põlvamaal) alles 1991 augustis, kui piirivalvurid esimest korda Pärnumaal asuvasse Pärlselja laagrisse suvepäevadele läksid. See oli mõni päev enne putshi. 

Minu jaoks oli see esimest ja ühtlasi ka viimast korda vabatahtlikult piiril olla, sest hilisemaks ajaks oli juba piisavalt koolitatud nii ajateenijaid kui kutselisi piirivalvureid. Tallinnast viidi meid Koidula piiripunkti. Enamik jäetiigi Koidulasse, kus asus kordon, aga meid kuuekesi saadeti Piusale. Piusal olid elamiseks soojakud. Staap asus ühel pool maanteed ja soojakud teisel pool. Kaks meest oli seal piiripunkti koosseisus enne meid. Relvi meil ei olnud ja kaitseks oli saadetud kaks Viljandi kandi politseinikku, kes elasid natuke eemal omaette telgis.

Nii öelda rahulik teenistus kestis mõned päevad ja kahe kaupa käisime piirivalve vahetustes. Siis ühel hommikul, kui alles magasime, tuli üks tollimeestest meie juurde, ise hirmus ärevil, öeldes, et Moskvas olevat võim kukkunud, Gorbatśov kinni pandud ja sőda lahti. Meie alumise nari mees veel viskas teda padjaga, et jäägu vait, lasku magada. Tema läkski minema, aga eks meil hakkas ikkagi midagi peas tiksuma. Ühel oli soojakus kaasaskantav radio ja panime selle tööle. Nii saimegi Moskvas toimuvast putshist teada. Polnud teada, mis meist saab ja mis meist üldse saab.

Piusa piiripunkt oli enne Saatse küla. Üksikud kohalikud venelased käisid läbi piiripunkti ja need muutusid kohe ülbeks. Mőni küsis, et mida te veel siin teete? Mäletan, et olin teel täpselt tőkkepuu juures, kui üks Vene sőjaväeauto sőjaväelastega Eestimaa poolt Venemaa poole sõitis ja sõdurid meid tühjade konservikarpidega loopisid. Midagi muud erilist ei toimunud. Kuulasime ööpäev läbi raadiot, et Tallinna sündmustega kursis olla. Ei läinud magamagi. Mőtlesime, et ise istume siin pőősa all ja ei saa kuhugi ligi enam.

Seega sel ajal, kui Tallinnas sündmused arenema hakkasid, oli meil suhteliselt vaikne elu. Sőjaväe tulekuks, kui soomukite kolonn Venemaalt Eestisse jõudis, oli meile kaks kaitseliitlast appi toodud. Üks Kaitseliidu mees, ei mäleta, kas Saatse vői Hőbeoja ppiripunktist rääkis raadiosaatjasse, aga nii, et me ei saanud midagi aru, mis ta räägib. Oli tunne, nagu ta oleks mikrofoni alla neelanud - hirm sőjaväelaste liikumisest oli lihtsalt sedavőrd suur. Keegi ei teadnud, kas tulevad vői ei tule?! Tegime plaani, kuidas vajadusel evakueeruda. Kőigepealt korjasime kőik oma asjad kokku ja viisime metsa pőősa alla. Mina polnud enne piiril käinud ja mőtlesin, et eks seal ikka napsuvőtmist kah ette tuleb, vőtsin igaks juhuks pudeli viina kaasa. Pärast ilmnes, et kellelgi teisel ei olnud. Ma seda siis ka välja ei vőtnud. Kui putsh algas, panin külmutuskappi. Ja lõpuks oli too pudel viimane asi, mis me külmkambrist ära tőime ja pőősa alla viisime. Pidasime plaani, et mis me teeme, kui venelased tõesti tankikolonniga tulevad. Kuhu metsas läheme ja kus kokku saame. Aga őnneks jäid need plaanid ainult plaanideks.

 Mäletan, et kui Tallinnas hakkas Ülemnőukogu iseseisvust välja kukutama, läksime kõik koos teisel pool teed soojakusse telekat vaatama. Muidu istusime rohkem staabis, kus olid raadiosaatja ja telefon. See mees, kellel raadio kaasas oli, veel lindistas Nugise jutu kassetile. Pärast vabariigi välja kuulutamist helistasime Koidula kordonisse, aga seal polnud keegi iseseisvuse väljakuulutamisest kuulnudk! Siis tőime minu viinapudeli välja, valasime klaasidesse ja üks mees, Ralf Kaup pidas kõne. Olime just jőudnud piduliku osa lőpetada, kui piirikomissar Peeter Klaussen koos mõnede staabimeestega Koidulast meid õnnitlema tulid.Pärast seda olime veel mõned päevad piiril ja siis koju .

Liia Berggrünfeldt:

„Elasin Pärnumaal endise Pärlselja pioneerilaagri lähedal ja töötasin laagriköögis, kus 1991.a. augustis samuti viibisid spordivõistlustel Eesti Mustad Baretid (piirivalve reservkompanii) ja piirivalvurid. Kohe peale putshist teadasaamist toimus Tallinnasse sõit hästi kähku. Küsiti ainult, et kas olete nõus kaasa tulema ja olingi kohe autobussis.

Kolm päeva viibisime koos õe Piretiga Tallinnas. Meid paigutati ühiselamusse, milleks oli kohandatud Pirita kandis asuv vana koolimaja. Esmalt tutvustati sööklat, näidati meile ööbimiskohti ja seda, kus asume tööle.

Kõik need päevad toitlustasime piirivalve poisse, kes käisid väljas valvamas ja patrullimas. Söömas käisid nad  ju sööklas erinevatel aegadel. Toitu kuhugi välja ei viidud ja võileibu kaasa ei pandud. Sõjaväelased said süüa mitte  kindlate portsjonitega, vaid niipalju kui nad tahtsid.

Meil seal töötades hirmu ei olnud, olime nii noored (mina alles 16) ja ei puutunud ju riigipöördega absoluutselt otseselt kokku. Mäletan, et poistel oli olukord küll keerulisem ja relvitult tundis nii mõni hirmu valvekorra ees, sest Nõukogude sõjaväelased koos relvade ja sõjamasinatega liikusid Tallinnas ringi, aga ikkagi nad läksid teenistuspostile. Ei olnud meie piirivalvuritel kerge ainult kumminuiaga varustatult oodata dessantväelaste rünnakut.“

Lood valis Aadu Jõgiaas oma raamatu „Veretu võitlus“ käsikirjast.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid