Kohtusime Edwardiga ühel kenal suvepäeval The Economist´i toimetusehoones, tema 7-ndal korrusel asuvas kabinetis, mille avaratest akendest avaneb suurepärane vaade Londoni kesklinnale. Ruumi uksel naeratab mulle vastu USA eelmiste presidendivalimiste vastaskandidaadi John McCaini poster ning kabinet on otsast lõpuni raamatuid täis pikitud – tõsi, omajagu ruumi võtavad Lucase enda viimase raamatu kastid. Lahke ja avatud, veidi klassikalise Briti ekstsentriku olemisega Edward võtab oma multiekraanilise arvuti taga istet ja meie vestlus võib alata.

Edward Lucas, kuidas teie külgetõmme Eesti vastu alguse sai?

Minu huvi sai alguse lapsepõlves, kui ma erinevatest ajaperioodidest
pärinevaid Euroopa kaarte uurisin. Mulle tundus müstiline, et paljud riigid, mis olid vanematel kaartidel olemas, olid uuematelt järsku kadunud, arvestades eriti, et mu enda sünnimaa Inglismaa on enam vähem samades piirides oma 1000 aastat püsinud. Mida aeg edasi, seda rohkem pani see müstika mind Balti ja teiste kommunistliku impeeriumi raudses haardes olnud riikide saatuse vastu huvi tundma ja lugema.

Mäletan, et lugesin Czeslaw Miloszi „Vangistatud Mõistust“ ja tundsin heameelt, kui ta hiljem oma Nobeli kirjanduspreemia auhinnatseremoonial Balti riikide keerulist saatust mainis. Kui ma 1989. aastal Prahas viibisin, kohtasin seal juhuslikult trammis paart Eesti tudengit, kes parajasti iseseisvusteemalist ajalehte lugesid. Alustasime vestlust ja pidasime pika diskussiooni Eesti ajaloo ja iseseisvuspüüdluste üle – see oli mulle väga huvitav ja haarav. Tänu tööle sattusin peagi ka Eestisse ning kohtusin paljude tolleaegsete iseseisvusliikumise liidritega, nagu näiteks Trivimi Velliste jt. Mulle hakkas Eesti nii meeldima, et otsustasin ikka ja jälle tagasi pöörduda ja olen seda teinud senini.

Te külastasite Eestit vahetult Nõukogude Liidu kokkuvarisemise eel ning olete näinud tohutuid muutusi sellest ajast peale. Kuidas te selle kokku võtaksite?

Ma arvan, et muutus on toimunud väga paljudel erinevatel tasanditel. Mõned asjad muidugi ei muutu kunagi – nagu valged suveööd, Jaanipäev, ning saunast külma vette hüppamine (naerame). Suur muutus võrreldes 20 aasta taguse ajaga on Eesti ja eestlaste avatus. Minu Eesti keel pole kunagi väga hea olnud, kuid mul pole seda enam vaja rääkida, kuna enamus eestlasi oskab inglise keelt! Ma arvan, et eestlased on naturaalselt väga kõikehaaravad ja avatud uuele, mille tulemusel on Eesti nüüd demokraatlik ja avatud Lääne riik. Ma usun ka, et eestlased on lahti saanud vanast hirmust Nõukogude-stiilis represseeriva tondi ees ning tõesti tunnevad ennast vabalt.

Eesti positsioon pole kunagi varem olnud tugevam. Teil on üks EL kiiremaid majanduskasve, madalaim võlg ning väga jõuline ettevõtluskliima. Ärikultuur on aus ja avatud. Kuid kuni veel hiljaaegu oli Eesti rahvusvaheliselt „autsaider“, kes püüdis igale poole sisse saada. Alati olid suuremad ja vanemad riigid need, kes reeglid kehtestasid. Ma panin esimest korda tähele NATO Oslo konverentsil, et ka see on muutumas, kui Norra diplomaat kuulas suure huvi ja aupaklikkusega, kuidas Eesti ametnik talle EL kaitsepoliitika nüannsse selgitas. Norra, kes pole EL liige, oli siinjuures kõrvalseisja rollis. Ajal, mil paljud EL liikmed rikkuvad kokkulepitud finantsreegleid, on Eesti neid täitnud ning samal ajal majanduskasvu säilitanud. Riigist, mida polnud 21 aastat tagasi isegi kaardil, on järsku saanud Euroopa „insaider“.

Üks asi veel – Eesti õlle kvaliteet on viimase 20 aasta jooksul tunduvalt paremaks läinud!

Millised on teie arvates Eesti tulevikuväljakutsed?

Teil on veel pikk tee ees. Suur väljakutse on muidugi, et Lääne elustandarditega samale pulgale jõuda, kusjuures tehes seda jätkusuutlikult – s.t. et mitte ainult palganumbrid pole samad, vaid ka üldisem elukvaliteet ja keskkond. Ma tunnen õudust kui loen, kuidas mõnda ilusasse Eesti paika on jälle keskkonda mittesobiv ehitis või kompleks rajatud, golfiväljak Muhu saarel näiteks.

Looduslik keskkond on väga hinnaline – kui te selle kord hävitate, siis on seda raske tagasi võita. Keskkonna reostuse alla laiemas mõttes mahuvad ka need mõned jubedad ehitised, mis viimase 20 aasta jooksul Tallinna vanalinna külje alla on kerkinud. Need meenutavad mulle 60-ndate betoonehitisi Suurbritannias, mida me nüüd järk-järgult maha lammutame. Roheline majanduskasv on ühesõnaga väga oluline.

Nagu enamik Euroopa riike, vajab ka Eesti jätkusuutlikuse tagamiseks tulevikus immigrante. On oluline, et te juhite seda viisil, mis säilitaks majandusliku dünaamilisuse, kuid ilma ohustamata eestlaste rahvustunnet. Mälu Nõukogude-aegsest sunnitud sisserändest on ikka veel valus. Parim viis suurendada avalikkuse usaldust tuleviku sisserände jaoks on jätkata aktiivse integratsiooni strateegiaga olemasolevatele mitte-kodanikele ja Eesti elanikele, kes ei valda keelt või ei tunne end osana ühiskonnast. Kui need inimesed tunnevad end osana Eesti ühiskonnast, siis on nad ka lojaalsed ja teil pole midagi karta. Eesti on liiga väike, et oma inimressurssi raisata, sestap on oluline, et eestikeelne haridus kohalikes vene koolides oleks nii tasemel kui võimalik.

Briti rahandusminister George Osborne kaaluvat kuuldavasti Eestile sarnast tulumaksusüsteemi. Kas soovitaksite?

See oleks minu arvates suurepärane idee. Tänu oma lihtsale maksusüsteemile kulutab Eesti tunduvalt vähem raha maksude kogumisele, kui Suurbritannia – ma arvan, et oleks suur pluss samasugune süsteem Ühendatud Kuningriigis juurutada.

Lõpetuseks – kui hästi on teie arvates Vene kogukond Eestisse integreeritud?

Ma arvan, et integratsiooniprotsess on olnud suhteliselt edukas, arvestades et 20 aastat tagasi ennustasid mõned Narva eraldumist või lausa koguni kodusõda. Kõik need Lääne skeptikud eksisid. Tähtis on, et Eesti põhiseadus ei diskrimineeri kedagi nende etnilise päritolu pinnal – sa võid saada kodanikuks, kui õpid keelt ja läbid eksami.

Edward Lucas on maailma ühe mainekama majandusajakirja The Economist rahvusvaheline toimetaja. Aastatel 1998-2002 oli ta The Economist´i Moskva büroo juht, mis andis talle hea telgitaguse ülevaate President Putini valitsusaja algusaastatest. Sellest ajast peale on Lucas olnud väga kriitiline praeguse Vene võimuladviku suunas ning ilmutanud ka mitmeid sellekohaseid raamatuid, viimane sellekohane ilmus inglise keeles sel kevadel. „Pettus: Spioonid, Valed ning kuidas Venemaa Läänt haneks tõmbab“ käsitleb muuhulgas ka Hermann Simmi juhtumit. Edward Lucas sattus esimest korda Eestisse 1990 aastal ning on sellest ajast peale olnud ülimalt huvitatud Eesti käekäigust. Tema eestvedamisel on The Economist ka korduvalt kiitnud ja esile tõstnud Eesti majandusedu ja reforme.