Raamatu lugemine laiendab silmaringi ning annab sulle teadmisi. Vanemad raamatud peidavad endas saladusi sõjast, vaestest, noortest ja elust üldiselt. Just sellised raamatud on leidnud koha kohustuslikus kirjanduses. Neid raamatuid loetakse ikka ja jälle ning vastatakse hinde peale.

Suurem osa raamatuid ei paku pinget ja need unustatakse peale hinde saamist. Võib-olla saadi raamatust teadmisi, võib-olla mitte, kuid raamatut lugedes mõtles õpilane, et millal see küll läbi saab. Samas, mõnda raamatut võiks see õpilane lugeda suure huviga. Kohustuslikus kirjanduses ta endale sobivat raamatut ei leia ning vabast ajast ei viitsi ta raamatuid lugeda. Kuid mida saab raamatust, mida lugedes tunned sa igavust ja tüdimust? Parimal juhul laieneb sõnavara. 

Kohustuslik kirjandus peab kindlasti olema, sest muidu ei loeks enamus noori mitte midagi peale uudiste ja blogide. Kuid kas see kirjandus ei võiks olla huvitavam? Seda küsimust, miks peab igavaid raamatuid lugema, on õpetajad pidanud kuulma aastaid. Vastuse muutmine ei kuulu loomulikult nende pädevusse, kuid õpilased loodavad et äkki muutub midagi. 

Mõni päev tagasi kirjutas üks autor sellest, et koolis võiks rohkem õpetada rahaga ümberkäimist ja kõike muud sellega seoses. Sealt sain oma mõtetele juurde idee, et mis oleks kui kohustuslikku kirjandusse mahuks äriteemalisi raamatuid? Lisaks sellele veel karjääriplaneerimist ja üldist "eluõpetust"? Kohustuslik "klassika" jääks alles, kuid seda tuleks lugeda lihtsalt vähem. Mida teie arvate?