Nagu ahiküttega kodanikel ikka, on praegu viimane aeg oma talvine puudevaru valmis vaadata. Tõusvad küttehinnad juhivad viimastel aastatel otsima odavamaid võimalusi kütmiseks - lammutusjäägid, ehitusjäägid, lõhkumata materjal ja muu selline.

Ühel mu tuttaval on Lõuna-Eestis tükk metsa ning kogu kütte saab ta oma metsast. Kuna ta mets on viimastel aastatel aina küpsemaks saanud, hakkas ta seda ka suuremahulisemalt maha võtma. Võtsin temaga ühendust ning leppisime kokku, et saan talt osta lõhkumata kuusepakke märksa odavama hinnaga, kui kuskilt lõhutud materjali. Täiesti kuiv küte, vaja ainult ise järel käia ja ära lõhkuda.

Pakkudele järele minnes olin lummatud, hämmastuses. Vägevad kuused olid maha võetud ning küttematerjaliks lõigatud. Mitmete ümbermõõt selline, et täismees ei ulatanud ümbert kinni võtma. Müüja oli pidanud ise mõned pakud pooleks lööma, et jaksaks üldse auto peale tõsta. Minule kui kütjale oli see mõistagi äärmiselt kasulik tehing - väga korralik puit võileivahinna eest.

Kuid ei suutnud jätta küsimata, miks ta ometi sellise hea materjali kütteks tegi... Vastus kõlas, et keegi teine polnud huvitatud. Palgid, mille taolisi tuleb Eesti metsadest tikutulega taga otsida, polnud saekaatritele huvi pakkunud ning keegi polnud nõustunud neid ära ostma ja minema viima. 

Kallitel naabritel Soomes olevat nii, et võtad oma metsa maha, paned hunnikusse ning kutsud ostja järgi, kes asja ise saekaatrisse toimetab. Eesti suurfirmad ütlesid, et ühe koorma pärast nad küll ei hakka järgi tulema. Kui ise kohale tood, ostame ära. Kust võtab eesti inimene rekka ja rahad sellele maksmiseks? Ja siis on mööbli ja ehitusmaterjali hinnad laes, sest "head materjali napib".

Suurfirmade kasumile ja väiketootjate kahjumile pole orienteeritud ainult metsatööstus. Tuttavad lehmapidajad kurdavad, et kui sul on vähem kui 20 lehma, ei vaevu keegi su piima ära viima. Vähem kui 20 lehma?! Juba kolme lehma pidamist võib lugeda täiskohaga tööks.

Siit tuleb välja, et tööstus ongi orienteeritud ainult suurfirmade kasumile ja väikeettevõtjatel pole lootustki. Ainuke võimalus on ennast haigeks rabada ja pärast töötulemus võileivahinnaga maha müüa.