Imre Kaas: aga kui hoopis Meikar valetab? Keegi ju valetab.
Pärast kurikuulsat Silver Meikari arvamuslugu Postimehes pole justiitsminister Kristen Michali päevad enam endised. Iga päev helistab mõni ajakirjanik ministeeriumisse ja palub intervjuud. Aga mitte uue Tallinna vangla või kavandatava seadusemuudatuse teemal, vaid ikka Meikari poolt õhku heidetud kahtlusevarju osas.
Teema on ju tõesti äärmiselt põnev. Ühe reformierakondlase sõnul toodi erakonda organiseeritult hulk musta raha. Kui see leiaks välja öeldud mahus tõendamist, poleks mitmetel tänastel nimekatel poliitikutel enam Toompeale asja. See oleks „suurem“ lugu kui Savisaare omaaegne võiladudesse sisse murdmine.
Selle loo juures on paraku mitu „aga“ ja just seetõttu tuleb neil teemadel sõna võttes asjadest kõneleda vaid tingivas kõneviisis. Mõnes mõttes on see meelas, kuid teisalt libe tee, millega üks endast lugupidav ühiskonnaliige ei tegele.
Tõendite asemel sõna sõna vastu
Minister Michali viimastest intervjuudest võib välja lugeda otsustuskindlust: esitatud kahtlustus käsitleb vaid Meikari artiklis väidetut. Mingeid uusi tõendeid ei ole (vähemalt esialgu) kogutud. See tähendab, et kogu senine kahtlustus põhineb sõnal. Meikari väidetul. Niisiis ongi tekkimas olukord, mida kohe alguses peljati: prokuröril on selles kurikuulsas toimikus vaid sõna sõna vastu.
Vaatamata sellele, et minister Michal sai ametlikult kahtlustuse, ei peaks me automaatselt nõudma tema tagasiastumist. Asi muutub tõsiseks alles siis kui prokuratuur saadab kriminaalasja kohtusse. See tähendab, et on tuvastatud kuriteole viitavad asjaolud ning prokuratuur peab kogutud ütlusi ja tõendeid süüdimõistmiseks piisavaks. Kuid ka kohtust võidakse kogu toimikutekuhi tagasi saata juhul, kui kohtunik ei näe seal kuriteokoosseisu.
Kahtlustus ja hilisem süüdistus peab põhinema vettpidaval tõenditekogumil! Kõik märgid näitavad, et vähemalt tänasel päeval pole neid õnnestunud koguda.
Esimene märk: Michal ütles avalikult välja, et astub tagasi vaid siis, kui kriminaalasi kohtusse jõuab. Sellise väljaütlemise tarvis peab inimene olema tugevas veendumuses, et see lugu ei jõua kunagi kohtusse. Muidu oleks ta seda juba teinud.
Teine märk: kogu kahtlustus põhineb Meikari arvamusartiklil. Sellisel juhul leiab tõendamist vaid asjaolu, et Meikari kontodelt on tehtud teatud kuupäevadel erakonnale annetusi, kuid sealt edasi kaovad otsad vette...
Michali kahtlustamine näitab vähest usku Eesti õigusriiki
Rõhutan oma peamist argumenti: kuigi Michali tagasiastumist nõudvate inimeste meelepahast võib aru saada, ei ole see tänasel hetkel põhjendatud. Süütuse presumptsioon kehtib isegi justiitsministri puhul. Süüdi mõistab Eestis endiselt kohus, mitte politoloogid, ajakirjanikud ja opositsioonipoliitikud.
Kui sotsiaaldemokraat Sven Mikser leiab, et uurimine on ministri ametis jätkates erapoolik, kahtleb ta kogu meie õigusriigi toimimises. Mikser: „Sotsiaaldemokraadid on selgelt ja üheselt öelnud, et justiitsminister Kristen Michal peaks seoses talle esitatud kahtlustusega ametist lahkuma.“
Sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega poliitikult on selline väljaütlemine kohatu. Kui Sven Mikser toetab muuhulgas totaalset surmanuhtluse keeldu, tuues põhjenduseks võimaliku uurimispraagi, mõjub pentsikult nüüdne meeleheitlik katse, nõuda pelga kahtlustuse peale kohest tagasiastumist. Ehk siis piisab ministriametis isiku ristilöömiseks vaid kahtlustusest, kuid surmanuhtlus ei saa eksisteerida võimaliku eksituse tõttu?
Või võtame ridamisi politoloogide arvamusi. Näiteks Ivar Tallo: "Me ei saagi teada, kui minister tagasi ei astu, kas see protsess oli siis õiguspärane või ei olnud, ükskõik, mis see resultaat tulevikus on." Otsesõnu viskab Tallo õhku kahtlustuse, et uurimine pole pädev, sest uuritakse justiitsministri varasemaid tegusid. Tallo kujutab vist tõesti ette, et Michal veetis selle seitse tundi keskkriminaalpolitsei keldris uurijaga kamina ees veini juues ja piljardit tagudes, mitte ülekuulamislaua taga ütlusi andes.
Aga mis siis kui Meikar valetab?
Sama kahtluse on heitnud ka politoloog Ilvi Jõe-Cannon: "No kuidas nad uurivad oma bossi?! Juba ainuüksi selle pärast peaks Michal tagasi astuma. Kindlasti selline suhtumine meie valitsuse ja Eesti mainele kasuks ei tule." Ka TTÜ professor Rainer Kattel leidis, et Michali tagasiastumine ongi väga vajalik just seetõttu, et inimestel ei jääks kahtlusevarjugi uurimise aususes.
See on äärmiselt ohtlik hetk meie demokraatlikus arengus – kaheldakse Eesti uurimisorganite pädevuses ja erapooletuses. See on tõsine kahtlus ning sel pole tegelikult mingit seost sellega, et kahtluse all on justiitsminister. Selliseid väiteid avalikult esitades peab neil ütlejatel olema tugev sisemine veendumus, et Eestis viiakse uurimist läbi isikupõhiselt. Kui aga selliseid fakte ei ole, võib neid väljaütlejaid kahtlustada silmakirjalikkuses.
Ametist tagasiastumiseks peavad olema kaalukad tõendid. Senimaani pole Meikar suutnud esitada ühtegi tõendit peale enda sõna. Sellest ei piisa. Seega - kui meedia ning kommentaatorid lähtuksid oma hinnangute andmisel süütuse presumptsioonist, ei tohiks kõrvale jätta võimalust – mis siis kui Meikar valetab? Keegi ju valetab!
