No ma ei tea, mõne tegevuse võiks ikka koduseinte vahele jätta. Küünte lakkimine avalikult on minu meelest sama nõme kui bussis peegli välja õngitsemine ja huulte värvimine või põsepuna värskendamine. Selliseid asju tehakse kodus!!!

Piinlik on vaadata, kuidas need kaks tibi seal itsitavad ja arutlevad, millist lakki täna valida. Kolleege segab nende pidev arutelu erinevate küünelakifirmade ja -toonide üle ning ükskord läksid nad lausa tülli, sest ühele meeldis rohkem üks ja teisele teine värv. Vahepeal läheb jutuvada nii valjuks, et telefonis kliendiga rääkides tuleb mujale kõndida, sest klient ju ometigi ei pea kuulma, et meie kontoris on põhitegevuseks küünte lakkimine.

Kõige rõvedam selle juures on muidugi üle kontori heljuv küünelakihais. Ega siis tibid ometi ühe lakikihiga piirdu, oh ei! Neil on vaja alustada aluslakist, seejärel kanda peale vähemalt kaks kihti värvilist lakki ning siis lõpetada kogu protseduur pealislakiga. Ahjaa, mõnikord kasutatakse ka kiirkuivatajat ja siis oigab kogu kontor ning kõik tormavad aknaid avama või konditsioneeri sisse lülitama.

Muidugi ei laki tibid oma küüsi koos, oh ei, see oleks ju igav! Üks päev üks ja teine päev teine, lakk ei püsi nende küüntel rohkem kui päeva või kaks ja siis peab protseduuri kordama. Nii et meil ei ole ühtegi haisuvaba päeva...

Oleme korduvalt küsinud, miks nad ometigi peavad sellist asja tööl tegema! Kodu on kosmeetiliste protseduuride sooritamise koht! Aga tibidel vastus varnast võtta — tööl pikalt arvutiga klõbistades kuivab lakk ilusasti ära ja pole ohtu, et värske värv laiali või koledaks läheks. Koduste sahmerdamiste juures pole lootustki korralikku maniküüri säilitada.

Nojah, on ikka raske elu mõnel…

Nende tibide ilus olemise hind on paraku see, et varsti hakkama terve meie kontor gaasimaskidega tööl käima. Piinlikkusest maa alla vajume me nagunii, sest viisakust ja solidaarsust need tütarlapsed ei tunnista. Ma ei saa aru, miks ülemus neile veel märkust teinud ei ole, mina tema asemel oleks nad ammu juba vallandanud!