„Vladimir Vladimirovitš!

Olles muusik, sõidan ma pidevalt mööda maad ringi ja kohtun väga erinevate inimestega. See, millest ma tahan Teile rääkida, on Teile ilmselt põhimõtteliselt teada, aga ma kahtlustan, et Te ei kujuta endale ette viletsuse mõõtmeid.

Teile on loomulikult hästi tuttav sõna „otkat“ [altkäemaks ametnikule]. Veel 5-6 aastat tagasi oli keskmine otkat riigis 30 protsenti. Nuteti, aga maksti. Täna on see 70 protsenti. Mulle on kindlalt teada juhtum, mille puhul otkat moodustas 95 protsenti. Seda teab täna kogu maa. Teab ja vaikib, sest osa elanikkonnast neist otkat'idest elatubki, teine osa aga (märkimisväärselt suur) kardab kaotada ka makstes kolmkümmend. Ma tean, mida Te ütlete – las pöörduvad kohtusse. Nad ei lähe kohtusse, Vladimir Vladimirovitš. Sest meie kohus on täna kas vastumeelsete karistamise masin või hagejatelt raha kogumise aparaat.

Niisiis, makstes eelarvest 30 protsenti, püüame me kindlustada riigikaitset, ehitada teid, arendada tööstust, meditsiini ja haridust ning korraldada maailma parimaid olümpiamänge. Kui olukord lähimal ajal kardinaalselt ei muutu, lõhnab asi totaalse katastroofi järele.

Ma kirjutan selle kirja Teile, sest igasugused tõsised muutused meie elus toimuvad tänapäeval eranditult Teie otsuste, Teie sõnade, Teie vaadete järgi.

Ma ei usu, et Te nii palju sülitaksite maa peale, mis Teid presidendiks valis.

Andrei Makarevitš.“