"Kättemaksukontori" fännipäev lugeja silmade läbi: seitsmeeurosed fännitassid, nutvad lapsed ja minestavad tüdrukud
Ma ei oleks arvanud, et ta tõepoolest nii andunud fänn on ja et temasuguseid on sedavõrd palju, et Kättemaksukontorile korraldatud fännipäeva võiks vabalt korraldada Vabaduse väljakul, kartmata rahva vähesust.
Mihkel Ulman, sarja käsikirja autor on ühe meie pereliime tuttav. Kuni vennavaimustuseni ei osanud me tema annet hinnata ja Kättemaksukontorit ei vaadanud, kuni väikevennalt pisiku saime ja kontorivaimustusse nakatusime.
Mõnikord ma naeran veel mitu tundi hiljem sarjas olnud naljade üle ja tuleb tunnistada, et stsenaristil on osav käpp. Näitljatööle pole Eestis pea kunagi suurt midagi ette heita. Siiski nii suur fänn ma ei ole, et mingile fännipäevale kohale läheksin või et ma sellest üldse midagi teaksin.
Seitse eurot Friida näoga tassi eest?!
Siiski ma ei saanud sellest üle ega ümber, juba nädal aega varem hakkas mu vend rääkima, et Viru keskusesse saabuvad reedel Frida ja Marion ja mina pean kindlasti kohale minema ning talle mingi 7-eurose tassi ja veel mingi pastaka ostma, kuna ta ise ei saa minna. Tass olgu Frida näoga.
Ma ei võtnud seda juttu eriti tõsiselt ja arvasin, et ta teeb nalja. Kui aga päev kätte jõudis, ladus ta raha lauale ja ütles, et loodab mu peale. Mu silmad läksid suureks nagu tõllarattad, sest kokkuhoidlikumat venda, kui minu vend ma vist ei tunnegi.
Ta ei raatsi endale isegi bussipiletit osta ja isegi kõik vajalikud riided tuhnib ta endale kuskilt peaaegu tasuta. Ma isegi ei hakka rääkima allahinnatud saiakestest ja kuupäeva ületanud kaubast, mida ta turult nälja kustutamiseks hangib. 10 eurot ladus ta lauale ilma mingi kahetsustundega ja teatas, et see tass jääb ju talle terveks eluks ja mõtle, kui uhke on, kui külalised tulevad ja tal on Frida tass.
Viis minutit hiljem oli nänn juba otsas
Eks ma siis läksin. Tuleb tunnistada, et ihnsus on meil perekonnaviga ja kuna minagi piletit osta ei raatsi, siis kõndisin jalgsi linna. Leidsin naistemaailma kenasti üles ja õiget suunda seal aitasid leida eufoorilised fänninänniga tüdrukud, kelle järele sammud seadsingi.
Sattusin kohe hiigeljärjekorra juurde, mille sabas olijaid arvasin autogrammi ootavat. Olin päris rahul, et mina kõigest tassi ja pastakat vajan ning hakkasin ringi vaatama. Paraku aga ei leidnud ma midagi, seega küsisin teenindajalt, kes ütles kõik tassid on juba otsas ning pastakaid saab kassast. Fännipäev pidi algama kell 13.00 ja kell oli umbes viis minutit üks läbi. Rahvast oli kui murdu, peamiselt varateismelised tüdrukud ja nende kurnatud nägudega vanemad.
Lõpuks sain aru, et pikk järjekord on kassajärjekord ja ainus võimalus pastakat saada on end rivi lõppu sättida. Mõtlesin, et ma ikka armastan väga oma venda ja ei saa teda alt vedada ning seadsin end rea lõppu. Kui aga järjekord üldse ei liikunud ning peas tärkas kahtlus, et ehk saavad pastakad otsa enne kui mina nendeni jõuan, nagu ükskord mul lapsena jäätisejärjekorras seistes juhtus, otsustasin vehkat teha.
Lastel oli nutuvõre suu ümber
Ja mida ma kuulen! Järsku täitis naisteosakonda selline kiljumine, nagu oleks mingi välismaine poistebänd saabunud. See oli isegi veel hullem kiljumine, justkui saabunud oleks Justin Bieber isiklikult. Selliseid emotsioone tekitas Kättemaksukontori tegelaste saabumine.
Rahvast oli nii palju, et kuigi ma olin keskmisest fännist peaaegu 2 korda pikem ja end ka veidi lähemale seadsin, ei suutnud ma hetkeks ühtki tegelast isegi silmata. Mida aga pidid tegema vaesed lapsed? Muidugi oli mul neist kahju ja juhtus, mida arvata oligi - hüsteeria.
Väiksed tüdrukud olid hullumise äärel, hüpates üles-alla ja korrates oma lemmiktegelase nime, teistel oli nutuvõru suu ümber, kuna nad ilmselt aimasid, et nende lemmik jääbki neil nägemata ning oli ka neid, kes päriselt nutsidki. Nähes pisikest tüdrukut läbi lohutamatu nutu emale ütlemas, et ta tahab Häidit näha, tundsin sisemist ärritust ja soovi korraldajaid sakutada, et nad ürituse nii halvasti olid läbi mõelnud.
Kuid kes oleks osanud seda ette näha? Ka Kaubamaja töötajad olid nõutud ning teatasid, et keegi ei osanud sellist menu ette näha.
Õblukesed tüdrukud minestasid
Tegelaste ümber oli kogunenud nii tihe fänniparv, et isegi kohale tulnud uudisteankur märkis mikrofoni, et on hirmpalav ja kas rahvas saaks ostetud postritega vehkida, et tuul veidi liiguks. Üksteise järel nägin õblukesi tüdrukuid, kes õhupuudusele vastu ei pidanud ja kaaslaselt tuge otsides pobisesid, et kohe minestavad.
Jätsin selle meeletu segaduse seljataha, kuuldes veel mikrofonist soovitust rahval laiali minna ning naasta autogrammi järele kolmveerandi tunni järel, kui suurem melu on vaibunud. Keegi rääkis veel midagi, et fännipäev toimub tänu kaubamajale ja kutsuti rääkima keegi Anneliis või mingi taolise nimega kaubamaja esindaja ning paluti aplausi, mis jäi kahjuks Kättemaksukontori tegelastele aplodeerimisest pea sada korda alla.
Lahkusingi kaubamajast ilma kruusi ja pastakata ning mõtlesin, et kuhu mu vend küll mind saatis. Helistasin talle ja raporteerisin olukorrast, mispeale oli ta üsnagi šokis, et temasuguseid fänne niivõrd palju on. Ei maksa alahinnata televisiooni mõju.
