Katkend Imbi Paju uuest raamatust: ebaõiglus, mäletamine ja ülekohus

Delfi avaldab katkendi Imbi Paju uuest raamatust „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu”. Psühhoajalooline teos annab hääle külma sõja ajal tekitatud vaikusele ja kirjeldab minevikusündmuste mõju pärandumist järgmistele põlvkondadele.

Ma ei tea, kas meil on piisavalt intellektuaalseid ja empaatilisi võimed, peenetundelisust, taktitunnet, et leida tee tolle aja tragöödiasse. Vahel tundub, et inimkond ei ole seniajani ajaloost midagi õppinud. Minevikusündmuste tähtsus seisneb eelkõige jälgedes, mille need on endast jätnud. Mitte niivõrd ajaloosündmustes endis, kuivõrd nende mõjus tänasele päevale ja suhtlemises, mis levib järjestikuste lainetena meie igapäeva- ja poliitilisse ellu ning vajaks korrastamist mõistvama tuleviku suunas.

Avar pilk, millega vaatame teisi rahvusi, kasvatab empaatiat. Olukordades, kus võib teistega vahetult oma mõtteid jagada ja neid mõista, ei saa sa öelda, et üks maa on teisest parem, et minu osa universumist on parem või erilisem. Memuaarid, ilukirjandus, ajakirjandus, reisimine lubavad sul ennast ette kujutada inimestena, keda sa oled võib-olla varem alahinnanud, ja mõista, kuivõrd sõltub su enda eluolu juhustest või on läinud hästi üksnes tänu õnnele.

Mis tahes ka ei oleks sõdu põhjustanud, on sellel sügavad tagajärjed. See paneb meid küsima, mis põhjusel sõjad puhkevad ja ka kuidas rahu hoida. Mitte ainult rääkima sellest, mida me valesti oleme teinud, vaid ka mida me oleme õigesti teinud. Sest me kõik oleme teinud midagi õigesti ja tähtis on aru saada, mis see on või oli.

Seega on hoiak, et mäletamine on sügavalt eetiline akt, mis ei lase meil kaotada oma moraali ja eetilisust, meile kui inimolenditele loomuomane. Kuid ka südametus ja amneesia käivad käsikäes. Maailmas on lihtsalt liiga palju ebaõiglust ning liiga palju mäletamist, mis puudutab ülekohut.

Ajalugu annab meile kollektiivse ajalooperioodi mäletamise tähenduse kohta vastuolulisi märguandeid. Rahu tegemine tähendab ka unustamist. Inimese eesmärk on tavaliselt leida üks väike koht, kus rahulikult elada. Kui ta astub oma mälestustega avalikkuse ette, siis teeb ta seda lootuses, et paneb inimesed mõtisklema ja uurima poliitiliste võimude õigustusi rahvaste kannatustele. Järelemõtlemises ei ole miski vale. Mõttetargad on öelnud: „Keegi ei saa üheaegselt mõelda ja lüüa.”