Aino Siebert: Jürgen Ligi astus oma väljaütlemistega (taas) ämbrisse
Jürgen Ligi peaks Saksamaa põhiseaduskohtu manitsemise asemel oma rahvale põhjalikumalt selgitama Euroopa Liidu riikide, sealhulgas ka Saksamaa rahanduspoliitikat.
Rahandusminister Jürgen Ligi kritiseeris jämedalt Saksamaa põhiseaduskohtu aeglast tööd. „Ei ole hea märk, et põhiseaduskohus dikteerib Euroopa kiirust,“ ütles Ligi ajalehele WirtschaftsWoche antud intervjuus, mida tsiteerisid ka paljud teised väljaanded. Ligi ei suuda mõista, et Karlsruhe juristid soovivad alles septembris langetada oma otsuse: „(…) Ma ei tea, mida on põhiseaduskohus varem teinud, informatsioon on ju juba pikemat aega laual.“ Ligi arvates ei või Euroopa lubada endale nii pikka ooteaega. “Euroopa ootab kiiret otsust. Valitsus ja parlamendid naeruvääristavad endid, kuna Karlsruhe peab vajalikuks protsesse pidurdada.”
Tundub, et Jürgen Ligi ei ole enne intervjuu andmist end kurssi viinud Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduskohtu funktsioonidega. Samuti ei ole ta teadlik sellest, et põhiseaduskohtu president Andres Voßkühle teatas selgesõnaliselt, et põhiseadus kehtib ka kriiside ajal ja see, et euro nüüd “põleb” ei tähenda seda, et seadused tuleks “välja lülitada”.
Pealegi ei ole auväärsete kohtunike ülesanne otsustada, millal ESMi megapank oma tööd võib alustada, vaid juristid otsustavad, kas ESM võib üldse alustada. Oma formuleeringuga jätab Ligi mulje, nagu oleks tal ühe väikeriigi esindajana õigus saksa kohtunikele ette dikteerida, kuidas nood töötama peavad. Põhiseaduskohus on demokraatlik institutsioon, mille kohus on kaitsta Saksamaa kodanike põhiseaduslikke õigusi. Juristide kohus ei ole automaatselt kaitsta ei Eesti või teiste Euroopa riikide, isegi mitte Saksa valitsuse ja Bundestagi otsuseid. Ligi unustas intervjuus mainimata, et Eestiski käsitles Riigikohus ESMi vastavust põhiseadusele, tekitades ühiskonnas elava debati.
Kes otsustab meie raha üle?
Demokraatias seisab kehtiv seadusandlus alati kõrgemal rahandusprobleemidest. Seda põhjusel, et raha, mida valitsused kulutavad, ei tule nende endi, vaid maksumaksjate ehk riigi kodanike taskutest. Seega on kodanikel ka õigus otsustada, kuidas nende teenitud rahaga ümber käiakse. Saksamaa endine justiitsminister Herta Däubler-Gmelin, kes esindas põhiseaduskohtus kodanikeühendust “Rohkem demokraatiat” (Mehr Demokratie) tõi Karlsruhes esile: “Ohus on meie demokraatia, sest selle üle, mida meie rahaga teha, otsustavad inimesed, keda sakslased valinud pole.”
Põhiseaduskohtu endine kohtunik Paul Kirchhof on puudutanud samuti seda teemat Frankfurter Allgemeine Zeitungis 11. juulil avaldatud artiklis „Me mängime tulega“ („Wir spielen mit dem Feuer“). Sakslastel on nimelt õigus otsustada, kas nad toetavad finantssüstidega näiteks Eestit või Kreekat. Tuletatagu siinkohal meelde, et Saksamaa on ka ESMi suurim sissemaksja.
Eestis elab 1,3 miljonit inimest, mida on vähem, kui Münchenis elanikke, toob esile ajalehes MM-News Rolf von Hohenhau Baieri (Saksamaa suurima liidumaa) maksumaksjate ühendusest. Ta kirjutab: „Kas Teie, kallis härra Ligi, arvate tõsiselt, et võite oma ütlustega kiirendada põhiseaduskohtu tööd? Saksamaal on kuni 80 protsenti täiskasvanutest kodanikest euro edasiste päästmisaktsioonide vastu. Need täiskasvanud räägivad ka oma laste eest, kes tulevikus peavad hakkama riigi võlgasid tagasi maksma.“
ESMi tehtud muudatused
Kuigi Saksamaal kiitsid Bundestag ja Bundesrat ESMi lepped häälteenamusega heaks, tabas neidki üllatusena Euroopa Nõukogu üldkogul vastu võetud otsus toetada Hispaania ja Itaalia pankasid ning finantsraskustes olevate riikide riigilaenude kokkuostmist.
Üldkogul pidi Angela Merkel leppima ka sellega, et ESMist saavad pangad abi otse, lisaks selgus soov liikuda ühise Euroopa deposiitide tagamise fondi poole. See kõik viib aga järgmise küsimuseni — kas ja millal peab saksa maksumaksja jälle rahakoti lahti tegema? Siinkohal ei maksa aga unustada Saksamaa võlakoormat, mis praegu on 83 protsenti SKTst ning kasvab teistele riikidele antud finantsgarantiide tõttu.
Eelnevast võib teha loogilise järelduse — loomulikult on sakslased sügavalt mures oma riigi tuleviku pärast. Põhiseaduskohtule laekunud rohkem kui 12 000 kaebuses peegeldub sakslaste üldine suhtumine Euroopa Liitu. Küsimus ei ole siinjuures üldse eurovastasuses ega isegi finantsriskides, vaid selles, et riik annab käest rahvusliku parlamendi, Bundestagi pädevuse elitaarsetele ELi organisatsioonidele, ilma et nende tööd oleks Euroopa Parlamendil võimalik kontrollida.
Kõik see viib aga paratamatult ja varem või hiljem selleni, et ühel hetkel peavad Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud otsustama, kas nad hääletavad Euroopa põhiseaduse poolt või vastu. Selles valguses peaks Jürgen Ligi Saksamaa põhiseaduskohtu manitsemise asemel oma rahvale põhjalikumalt selgitama Euroopa Liidu riikide, sealhulgas ka Saksamaa rahanduspoliitikat. Kuigi Eestil on ELis ja ESMis kaasarääkimise õigus, ei ole ühelgi ministril õigust sekkuda neutraalse institutsiooni — põhiseaduskohtu töösse. Kohtunikud võtavad otsuse tegemiseks just niipalju aega, kui nad seda vajavad.
(Autor töötab Saksamaal ajakirjanikuna.)
