Kati Saara Vatmann: Mis tunne on olla Soomes töötava Kalevipoja küljeluu?
„Viimane eestlane kustutab lahkudes tule,“ muigas kibedalt üks ehitajana töötav rokkmuusik-näitleja, kes polnud Soomes oma tervise hinnaga rabeledes ja tegelikku elu edasi lükates juba kaks kuud palka kätte saanud. „Minusugused on kenas väikeses, aga lootusetult kindlas nõiaringis. Me, vist juba sajad tuhanded, ei taha elada riigis, kus pool palgast kulub toidu peale. Võõrsi-tööandjad teavad meiesuguste suluseisu ja sõlmivad endale kasulikud lepingud või jätavad üldse sõlmimata – las hädaliste hordid rügavad, Soome on ju vaja üles ehitada…“
Üks ettekandja, kes jättis välismaale imet vaatama minnes oma teismelised lapsed üksinda üürikorterisse, korteriomaniku ja sugulaste armust elama, sõnastas olukorra nii: „Me mõtleme, et läheme kodust kallite juurest ära ajutiselt – teenime sellise ja sellise põrgulikult puuduva summa, tuleme tagasi ja elame õnnelikku pereelu edasi. Aga ei. Lugesin siin netist Sven Kivisildniku kerjusahvide lugu ja mõtlesin mornilt – minust räägib, sinder. Vaatasin Juliette Binoche’iga filmi „Naised“ – ka enese müümisega ülikooliraha teenivad tüdrukud on nagu mina. Jah, prostituudid mõtlevad ju samamoodi: ei saada teada, mida ma vahepeal teen, olen tugev ega lähe alandava lisateenistuse käes katki – investeerin praeguse perkele-perioodi tulevikku…“
Just nende, keda Tallinn-Helsinki orjalaevad tuhandete kaupa sõidutavad, lootus, et see on ajutine, keegi ei saa teada ja tulevikus terendab tõotatud maa, teeb meie kerjusahvid kaitsetuks.
Ebaeetilised tööandjad
Ei saada teada? See on ebaeetiliste tööandjate trump, mille abil niigi odav tööjõud lihtlabasel viisil üle lasta ja igasuguste sotsiaaltagatisteta jätta. Palka ei maksta kas üldse või makstakse pisitasa, nii et orjal on küll elamise raha, aga koju saatmiseks – milleks ta ju kodust ära läkski! – ei jää midagi. Sellise alanduse ja ummikseisu kroonib üksindus ja perekonnatus, mis sõidutab mõnedel katuse viltu (nagu juhtus ühe mu tuttava kuivale jäänud eksmeremehega, kellest sai alamakstud puuraidur), teistel ütleb tervis kroonilise stressi käes üles (nagu koges üks poolpõrandaalusesse vabrikusse trehvanud kontorirott).
Millisest tulevikku investeerimisest me enam räägime? Äsjasel tööreisil Soome mitmeid linnu läbides ja paljusid inimesi külastades veendusin, et kolme kohaga tööd vihtuvad soomlased ise rabelevad küll jah tuleviku suunas. Ahtas nõiaringis võõrsil vintsklevad eestlased aga orjavad minevikku. Neil on kaelas rumalusest ja ebaõnnest kaela saadud võlad, ettearvamatute arengute tuules ületamatuks kujunenud halvad laenud, valede valikute viljad – vale elukaaslane, amet, elukoht, pühendumised.
Tulemus: väärikus ees, muud inimlikud õilsad omadused taga, kulgeb kiire ja pöördumatu allakäik. Vallanduvad valed – nii endale kui ka kodustele – ja vargused nii koduste kui ka tööandjate või kellegi kolmanda tagant.
Olen kõrvalt jälginud mitme haridusega tegijameest, kes on Kalevipojana poole aasta jooksul vähemalt viis korda töökohta vahetanud, sest vahendusfirma, kes ta kotti ajas, jättis ta alakasutatuna hirmkallisse üürikorterisse ooteasendisse tiksuma. Järgmised tööandjad õnnistasid teda kõikvõimalikes kontrollimatutes pärapõrgutes masendavalt madala palgaga, kesiste töötingimustega, koledate üüripindadega, lubatust astmeid madalama positsiooniga. Süveneva deprekaga kaasnes päevas kahe paki suitsetamine (10 eurot) kümne õlle manustamine – enam kui 20 eurot – ja hasartmängud külakõrtsi nurgas peibutavate automaatidega.
Majapidamisraha asemel valed
Kodustele laekus lubatud majapidamisraha asemel keerutamine, valed, salajane uute töökohtade otsing, pidev telefonikõneaja lõppemine, võimetus arvutisse lävima pääseda... Igas töökohas aga lõpuks ikka ja jälle joogisena tööle ilmumine, sest suhtlemisvaegus viis aina külakõrtsi ja eilne päev venis vines tänaseks…
Sellise asja nimi on vaimne, emotsionaalne ja olmeline allakäik, mille tagajärjel nõiaringi takerdunud inimene ei suuda end enam isegi liinibussiga mööda põhjaosariiki paremate jahimaade otsingul ringi liigutada. Ta jääb oma lühikese keti otsa lõksu, kuni see ta üles poob. Totaalsesse nulli prantsatamine kasvatab abitust, kaob igasugune kontroll nii enda, finantside kui inimväärikust mõõtvate eluvaldkondade üle.
Maksan ära ja hakkan elama? Tean ärinaist, kes Lindatütrena – sobib vist Kalevipoja vasteks? – läks tasa teenima kümmet tuhandet euromiinust, sellele lisandus litsentse-lube-tunnistusi-koolitusi-proovipäevi-sõidurahasid makstes veel 4000. Suutis koju jupikaupa 1000 saata – aga võlgu tehes (ja oh piinlikkust, vargusi kompenseerides) kasvatas kohe 2000 puuduvat eurot otsa.
Meeleheitel koduperenaine, kelle rootslasest mees maha jättis, kirjeldas: Eesti sõpruskond hääbub, sest kodus käimiseks pole raha. Soomes sõpruskonda ei teki – ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise – ei-keegil pole ei-kedagi.
Perelaevukese pinnal hoidmine
Suurfarmi lehmahooldaja, kes sel viisil oma põllumajandusülikooli haridust rakendas, kurtis: naine on kodus meie oma majapidamise ja veistega, laste ja maksmata arvetega üksi. Mina muutun siin silohaisus aina paranoilisemaks, kardan, et mind, vääritut petetakse. Tean ka ise, et olen õel ja väiklane, aga ei suuda jätta sõimlevaid-süüdistavaid SMSe saatmata... Joon kordades rohkem kui kodus, aga harvadel koduskäikudel panen samuti tina, nagu ei kunagi varem ja näen ise ka, kui kiiresti alla käin.
Tulge tagasi, kodumaa pojad? Siin ootavad teid 300-500eurosed palgad. Seal sööte-suitsetate-napsitate kuu jooksul tonni olematusse, harjuge ilusal isamaal kolmandiku hävitamisega hakkama saama… Aga naised on juba meesteta harjunud. Naised ei taha koju kakerdavaid kangelasi lisaks kõigile koormistele taas ülal pidama hakata. Kodus pigem kardetakse kui oodatakse rütmihäire tekkimist vindise perepea kujul.
Kas õnn peitub siis rahas, võib retooritseda. Vastakem küsimusele küsimusega – mis on raha? Ekvivalent. Raha makstakse tööks vormunud annete, hariduse ja oskuste eest. Mida nadim panustamise pakett, seda hädisem palk ja seda olematum elukvaliteet.
Olematu perepea seda aga ühel kurval päeval enam ei mõista. Ahastus tekitab valikulise vaegmälu ja lonkava loogika. Ta ei oska ega julge mõelda, kuidas pere tema äraoleku ajal majandab, kuni tekib viltuse-katuse-sündroom: tegelikkuse eitamine, ebaadekvaatne minapilt, ala- ja üleväärsuskompleks üheaegselt. Oo, mis meeliülendav on nõiaringi sattunud kaasa küljeluul kodus perelaevukest pinnal hoides kuulda: helista mulle, mõtlen vaid sulle, aga mul pole kõneaega – tee järjekordne ülekanne - tee midagigi, et meie abielu püsiks…
Aga naine, kes valmistub lapsi kooli saatma, teeb talveks hoidiseid, laob küttepuid riita, vahetab tapeeti ja sõdib kartulimädanikuga ei jaksa enam küsidagi – kuhu me siis selle kuukaardiga seal kusagil sõidame ka, nõiaringis nannipunn? Mis asju ja milleks ja kuhu õigupoolest ajame? Nõiaring on kasvatanud nii palju valesid, et naine ei taha järgmisi neist kuulda – napsisel mehel ununevad eelmised luisked, järgmised, vastupidised, alandavad nii valetajat kui kurba kuulajat.
Ehk on nõiaringis nannipunnide üldnimetus looduslikule valikule alla jäänud? Äkki peabki sellistest eluks kõlbmatutest plats puhtaks saama, et teistel oleks ruumi ja karget energiat eluga edasi minna? Ilmselt nii ongi. Rada vabaks! Paraku on orjalaevad sääraseid meeleheitel, vilavsilmseid, halbade hammaste ja lääpas kingadega luusereid nii tulvil, et tekib tõsine muretunne – kas viimne eestlane ongi peagi lahkudes valgust kustutamas?
Ei, vennikesed, eestlannad jäävad. Naine jääb, sest naine on ise piisavalt Nõid, et mitte nõiaringi sattuda. Nii on näidanud Eesti ajalugu.
