Jürgen Rooste: keelt ei ohusta internetikeel, vaid viletsad tõlked
Luuletaja Jürgen Rooste tunnistab, et on ka ise sageli "kasvõi" kokku kirjutanud ning leiab, et keelt ei peaks liigselt korraldama.
"Need pole tegelikult sellised valupunktid, kus me oluliselt järgi annaksime, pigem piiripäälsed juhtumid. Olen ise sageli kas või "kasvõi" kokku kirjutanud, see on täitsa tore, et nüüd pole see enam mingi kõnekeelt matkiva poeetika kapriis," kommenteeris Rooste Delfile viimast keeleuuendust.
"Mulle keeles teatav konservatiivsus meeldib, aga noh, liigne keelekorraldamine on ka kuradist. Kaplinskiga just arutime, et keel tuleks nüüd ikka mõneks ajas rahule jätta, et lasta olla ja kosuda, pole vaja kottida. Mõnes mõttes on selline mõlema variandi lubamine ikka väga hää lahendus..." rääkis Rooste.
"Ajaloosündmuste suurtäheta kirjutamine on aga lausa ideoloogiline. Pikemat aega olen ma mõelnud, miks kuradi pärast on kultuurilugu väike jupats suure ajaloo lõpul, peatüki sabas (nagu me õpikuis enamasti). Kuigi igapäevaselt ja eluliselt pole sõdadel ja suurmeestel me elus ühti nii suurt rolli," ütles Rooste.
Pigem võiks ajalooõpetus Rooste arvates kõndida käsikäes inimeseõpetusega (religiooniloo, kunstiloo, filosoofia, kirjandusega jne), et tekiks terviklikum nägemus, kuidas inimesed mingis ajas elasid-mõtlesid. "Võib-olla aitab too mitte-rõhutatult-suur-olemine kaasa ajaloo "väikeste" asjade nägemiseni," leiab luuletaja.
Rooste leiab, et internetis vohav mittekeelsus ei ole väga suur oht, sest nn rämpskeel püüabki meelega olla lahus "kõrgest" kirjakultuurist. Palju suurem probleem on luuletaja hinnangul hoopis keeleline-stiililine lamestumine ning keelelaiskus ja -lõtvus näiteks tõlgetes.
"See vohab kõiksugu tõlgetes, ka sääl, kus me arvuti mega eesti keelt kõneleb, ametlikes dokumentides, tele(sarjade) tõlgetes ... Mida rohkem see levib, seda valusam see on. Nõnda kaotavad ka noored kirjutamise poole kibelevad kõurikud ja kambajõmmid vaistu ja keelealateadvuse ning stiilitus või halb stiil hakkab vohama. Olen seda juba märganud ka kirjanduses - inimesed imetlevad ja kiidavad mulle mõnd raamatut, kuid seda lugema hakates jään hätta - lonkavad lihtlaused, konarlik süntaks, stiiliviperused ja -lonkamine".
Meie kõne- ja kirjakeelt on Rooste sõnul enim muutunud ja mõjutanud meediumivahetus. "Viimase kümmekonna aastaga on muutund kogu keelekeskkond. Igapäevaselt vahetatakse lühifraase tillukestes tekstiakendes, tarbitakse käbetähendust kauni keelekulgemise asemel. Tarbimisühiskonnas on keel ka tarbimisele allutatud, kuigi ta loomuses on olla pigem eluhoovus, olemise üks laineid, millel me edasi kandume," rääkis Rooste.
"Lõbus on jälgida ka poliitikuid, kelle keelendite hulk hakkab piiratuselt lähenema juba säärasele loomaiadelfiini tasemele, kes ka omajagu keelemärke omandada suudab. Väga jätkusuutlik värk! Kusjuures delfiinid mulle pigem meeldivad..."
