Lugeja: jätke oma eksid palun minevikku!
Mul on olnud kaks suhet, kus meespool on arusaamatul põhjusel pidanud vajalikuks oma endisest kallimast rääkida. Tihti. Pea iga päev. Esimene tegelane polnud ilmselt oma ekstüdrukust üle saanud ja meie suhe lagunes üsna ruttu. Võrreldes tema endise pruudiga olin ma küll parem ja mõistvam mehe sõnul (alguses), aga ma lihtsalt ei suutnud seda pidevat eksihõngu taluda. Muid muresid oli ka, ent see oli üks kaalukamaid.
Teine minevikus kinni olev mees arvas vist siiralt, et eksidest rääkimine on lihtsalt enda lähemalt tutvustamise viis ja et partner peaks olema teadlik kogu tema eluloost, ka detailidesse laskudes. Ta mainis mismoodi nad eksabikaasaga elasid või miks nende suhe lagunes. Mainis ka seda, et eelmise suhte alguses oli ta oma naist petnud. Ent nüüd ta mõistab, et see oli nooruse rumalus.
Mind ei huvita, minul pole seda infot vaja. Hiljem tülitsedes on väga kerge hakata ette kujutama, et ei tea kas ta nüüd solvus niipalju, et jookseb omale "meelelahutust" otsima. Või kui mees on mõnda aega eemalolev olnud mõelda, et ju siis midagi on kapitaalselt valesti. Jah, see on väga irratsionaalne, ent selline muretsemine tuleb iseenesest. Miks peab sellistele hirmudele hoogu juurde andma?
Asi ei lõppenud ainult eelmise tõsisema suhte lahkamisega. Sain ka teada ja isegi kohtusin mõnedega, kellega mehel on olnud põgusad pinnapealsed suhted. Nad olid endiselt sõbralikes suhetes. Paljud tema endisestest "kepisemudest" on tema tuttavate abikaasad.
Ja nendega, kes pole enam tema igapäevaelus, kohtusin ma pidevalt tänaval jalutades. Linn on väike ja pärast lahutust kippus ta ennast lohutama lahkete tütarlastega, keda mina nägin oma kohalikus poes ja linnatänaval töölt koju jalutades. Kogu mõistus ütles, et ma ju saan aru, et mehel oli enne mind ka elu. Ent mind tõesti häiris, kui ma nägin tema endisi pidevalt oma nina ees ringi jalutamas. Ma parem elaks teadmatuses.
Mina pooldan selgeid piire ja nendest kinnipidamist. Kui eksid tõesti kuuluvad mehe minevikku siis ei ole vaja nendest üldse rääkida. Üldse kohe mitte. Mis ühe partneri jaoks tundub lihtsalt suhtlemise ja oma elukogemuste jagamisega on teise jaoks tõeline õudusunenägu.
Pealegi niimoodi ei saa uus kallim niikuinii selget ülevaadet eelmise suhte vigadest. Kuulatakse ainult ühte poolt ju. Seega oma endiste suhete detailide jagamisel pole mingisugust praktilist eesmärki.
Mina ei kujuta ette, et uues suhtes hakkaksin oma eelmisi aia taha läinud suhteid lahkama. Kogu energia peaks ju suunatud olema uue suhte rajamisele. Kui uuele parterile oma minevikku liigselt tutvustada, siis paratamatult hakkab see olevikku mõjutama. Mille jaoks on seda "avatud suhtlemist" vaja kui see toob ainult ebakindlust suhetesse.
Järgmine kord kui tahate midagi öelda oma eksi kohta uuele partnerile mõelge korra ja hoidke parem oma suu kinni. See, mis te ütlete, kas solvab teie uut kallimat või jääb teda häirima oi kui pikaks ajaks. Isegi kui ta on muidu mõistlik ja arusaaja inimene. Osa asju pole vaja jagada.
Säärast liigse jutustamisemustrit jälgides tuleb ette mure, et kui peaks aset leidma meie lahkuminek, kas ta järgmistele hakkab siis rääkima, mis ma valesti tegin või miks meie suhe enam ei toiminud. On osa asju,mis peaks jääma ainult nende kahe inimese vahele, kes suhtes osalesid.
Palun teid, kallid mehed ja naised, veenduge enne uue suhte alustamist, et olete minevikust üle saanud. Ärge hoidke oma eksi asju nähtaval kohal, kus need teie uuele kallimale pidevalt silma jääks. Või vähemalt ärge mainige, et oh selle lambi ostis mulle Riina ja see käekell on Mari kingitus.
Praeguses maailmas on selge, et nõuda igaühelt "puhast lehte" suhte alguses on veidi utoopiline. Ent palun vähemalt kraamige oma minevik niipalju ära, et see silma ei riivaks. Eksid elutoas ja lõunalauas on tõsine suhte-etiketi rikkumine.
