Maruste: 2003. aasta põhiseaduse täiendus ei ole blankoveksel kõigiks muudatusteks
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste lausus Delfile, et seni, kuni Euroopa Liidus vaid räägitakse ning pole konkreetseid lepingumuudatusi, on raske rääkida ka Eesti põhiseaduse muutmisest.
Millal saabub see aeg, mil Euroopa Liidu areng nõuab uut rahvahääletust ja põhiseaduse muutmist?
Kust me täpselt teame, kuhu poole Euroopa Liit läheb? Ainult räägitakse, mingeid otsuseid pole vastu võetud. Niikaua, kuni otsuseid ei ole vastu võetud, niikaua on ebaselge. Kui otsused võetakse vastu, siis tuleb vastavalt otsustele vaadata, kas on vaja või ei ole vaja. Eks see selgub mõne aja pärast.
Üsna konkreetselt on räägitud mõttest teha Euroopa rahandusministeerium, mis kas kiidab heaks või lükkab tagasi liikmesriikide riigieelarved. Kas selline asi nõuaks Eesti põhiseaduse muutmist?
Räägitakse igasugu asju. Niikaua kui räägitakse, ei ole ju veel otsustatud. Seepärast mina võtaks ikkagi ootame-vaatame positsiooni. Sündmuste arenguid tuleb jälgida, aga ega see niisama lihtsalt ei lähe, et see rahandusministeerium luuakse. See tähendab ju vastuollu minekut Euroopa Liidu enda subsidiaarsuse põhimõttega jne. Seal on suur kompleks küsimusi, mida ei saa paljalt juttude põhjal otsustama hakata.
Paljud majandusanalüütikud on öelnud, et euro püsimine eeldab föderaalsema riigi teket. Kui me spekuleerime sellise asjaga, et tehakse ühtne välisministeerium ühtse välisteenistusega, siis kas see nõuaks Eesti põhiseaduse muutmist?
Ühtne Euroopa Liidu välisteenistus on teatavasti ammuilma olemas. Keegi ei ole rääkinud, et see eeldaks Eesti põhiseaduse muutmist. Mis puudutab rahandust, siis see on ju vaid üks idee, millele on ka vastuargumendid, sealhulgas ka selles, et selline üldine fiskaalpoliitiline unioon ja administratsioon selle järgimiseks läheb Euroopa Liidu enda põhimõtetega vastuollu. Kui kõik riigid oleksid kinni pidanud oma kolmeprotsendilise eelarvetasakaalu ja 60protsendilise võlakoormuse nõudest, oleks kõik enamvähem korras olnud. Riigid lihtsalt ei pidanud neist kinni, sealhulgas suured riigid ise. Niikaua, kuni seda ei ole järgitud, siis mispärast peaksime me arvama, et mingi Euroopa rahandusministeerium seda paremini teeb? Ma pigem olen skeptiline ja jagan seda Jena koolkonna arvamust Euroopa rahaasjade korraldamises.
Te arvate, et suuremat föderaalsust ei ole vaja ja järelikult pole selle üle ka mõtet arutada?
Arutada võib ikka, aga suurem föderaalsus läheb vastuolla mitmete Euroopa Liidu enda senikehtinud põhimõtetega, sealhulgas, subsidiaarsuse printsiip ja see, et riigid ei vastuta teiste riikide võlgade eest. See tähendaks Euroopa Keskpanga rolli muutust jne. Kõik need asjad on vaja enne läbi rääkida. Lihtsalt partsti, nagu Schäuble [Wolfgang Schäuble, Saksa rahandusminister -toim] rahandusministeerimi ideega välja tuli, nii kiiresti need asjad ei lähe. Kui aga lõpuks siiski jõutakse selleni, siis tuleb jah vaadata ka põhiseaduse kohta, et tõepoolest, kas meie põhiseadus võimaldab selle uue olukorraga kaasa minna või mitte. 2003. aasta põhiseaduse täiendus ei ole blankoveksel kõigiks võimalikeks muudatusteks ja arenguteks. See veksel anti tollel ajal tolle aja tingimustel. Kui tulevad uued tingimused ja olukorrad, siis tuleb see uuesti läbi vaadata. Aga sinna on natuke aega.
Euroopa Liidu trend on olnud, et võimu ja volitusi on vaid koondatud Brüsselisse. Kuna ka selle kriisi ajal räägitakse võimu edasisest koondamisest, siis kas millalgi saabub aeg, mil me peame Eestis väga tõsiselt küsima, mis edasi?
Võimalik, et saabub. Olukord muutub siis, kui tehakse reaalsed Euroopa Liidu sisesed riikidevahelised kokkulepped raamlepingutesse. Kui see on tehtud, siis olukord muutub. Aga niikaua on need ideed ja mõtteavaldused, mis väärivad kaasamõtlemist, aga see ei ole ju veel tegelikkus.
