Kati Saara Vatmann: Ajakirjanduseetika on surnud – elagu ajakirjanduseetika!
Siis pole ajakirjanikel millestki kirjutada ning nad imevad uudise välja ja teevad seejuures pahaaimamatud inimesed selja taga hapukurkideks.
„Kolleegid“, kelle pärast ma ennast ajakirjanikukski nimetada ei taha, pole andnud sellist eetika-vannet nagu meie Tartu Ülikooli Akadeemia Peegelianas. Neil pole ka sellist täiuslikku haridust, nagu „meie ajal“, mis lõppes paraku Eesti Vabariigi taastumisega. Siis hakkas kirjustunud meediaturul olema kõik lubatud. Nagu näiteks tühjade mullide para-professionaalsed lõhkamised, millega rikutakse ära ahistatava inimese, tema laste, loomade ja teiste lähedaste päev.
Eile hommikul pani KV-kinnisvaraportaal mingi näpuka või viiruse tõttu templi „müüdud“ peale 170 Tõnissoni maaklerite müüdavale objektile. Sealhulgas Anneli Linnamägi hallatavale Soone talule. Selle asemel, et helistada mulle ja/või Annelile, riputati üles uudis, mille teljeks sai kontekstist välja rebitud ning sotsiaalmeediast ja minu koduleheküljelt leitud mõtisklus Hispaaniasse kolimise teemal.
Nagu taiplik maakler järeldas: kui enne uudise fabritseerimist oleks talle, mulle või KV-rahvale helistatud, poleks uudist tulnud ja palk välja teenimata jäänud.
Ma ise ei loe portaale ega ammugi mitte kommentaare. Tänu vanimale tütrele kuulsin õuest loomi talitamast tulles õnneks enne absurdse pommi plahvatamist, et imeline „uudis“ on jälle valminud. Tütrele helistas ehmunud naabrinaine – kes siis nüüd uueks naabriks tuleb? Minu Facebooki profiil hakkas küsimustest ja jahmatustest kirendama. Mulle enesele helistas alles keskpäeval elu24.ee ja tegi telefoniintervjuu. Kella kolme ajal küsis ajakiri Naised, mis värk on. Ja veel hiljem küsiti maakler Linnamägilt, mis toimub. Mis ikka toimus – minu talu sai päeva jooksul ligi 10 000 klikki, nii et see farss näis suisa äriideena.
Õhtul helistas murelik kolleeg Soomest ja küsis, mida ma kavatsen niisuguse alusetu ahistamise peale ette võtta. Kui sügavale metsa veel loodan kolida, et libakolleegid lõpuks ometi rahule jätaksid ja lõpetaksid mulle sõnnikukose kaela laskmise. Ka siis, kui ise ei loe ei neid nuppe ega kommentaare, tõmbavad need energeetiliselt ikkagi tühjaks ja alati leidub mõni heasoovija, kes kõige räigemaid kohti tsiteerib. Aitäh.
Lisaks kogu meie talu rikutud päev(ad). Toidan vasikat – telefon heliseb. Teen lastele süüa – kõne. Lähen tütrega jalgratastel vaatama, kuidas Valtu uue lasteaia ehitus Kaereperes edeneb – edeneb küll, aga telefon heliseb. Talumees, kes teeb mulle heinad-silo, küsib, kas siis üldse on vaja või mitte. Muidugi on! Hea, et ma telefoniga lahtikäsi sõites ei kukkunud, oleks jälle uudis olnud.
Sellistel hakitud, mõttetult närvilistel, erialatöö mõttes pekki keeratud päevadel ei saa ka telefoni välja lülitada – ühele kutsikale on veel omanikku vaja, Hyundai Terracan on müügis, mu töödest suur osa käib telefoni teel.
Kummaline, et fantaasiarikkale „ajakirjanikule“ ei tulnud meelde, et telefoni teel saab allikalt eneselt tõde kuulda. Tõde on igav ja ei müü, muidugi. Minu žanr, portreed-probleem-teemalood kahtlemata pole telefonitsi tehtavad, siis oleks tegemist haltuuraga. Pindmine meedia saaks küll aega ja kütust kokku hoides siiski eetiliseks jääda, kui helistaks.
Sotsiaalmeedia eesotsas Facebookiga on üha sagedasem ja tänuväärsem allikas. Minagi olen sealt intuitiivselt, juhuslikult ja sihilikult leidnud väga veetlevaid persoone, pärast nendega seal suhtlemist olen helistanud, silmast-silma kohtumise kokku leppinud ja kohale sõitnud.
Ilma eetikata „ajakirjandus“ ei suhtle, helista ega sõida ammugi mitte kohale. Raisakullid loevad küll mu www.aabramihobulausujad.ee üsna populaarset Soone talu päevaraamatut, ent nopivad sealt fakte kontekstist välja ja väänavad mistahes kööbaka nurga alla. Antud juhul nokiti välja koht, kus arutlesime kaasa ja sõpruskonnaga, kuhu üha külmemast-karmimast-kalgimast-karistavamast Eestist pageda.
Sõbrad unistasid Kesk-Soomest, mina soojast ja südamlikust Põhja-Hispaaniast. Igatsesime kuhugi, kus prügifirma ei nimeta igakuise arve saatmist „võlgnike halduseks“, kodukate teenindaja ei teeks lepingu pikendamise ettepanekut ähvarduse vormis, kindlustus ei lisaks uuele poliisile klauslit „või muidu“. Ja eks kollane meedia ole ka osa sellest hirmutavast, üle inimeste sõitvast ühiskonnast, kus kõik oleme võlgu, süüdi, kahtlusalused, pahelised...
Kuidas meile ülikoolis artiklite kirjutamise põhitõdesid õpetati? Esiteks tehakse taustauuring. Teiseks intervjuu – vajadusel mitme inimesega, et saada teemast või isikust tervikpilt – eriti kui seisukohad on vastandlikud. Kolmandaks analüüs, süntees ja kirjutamine. Neljandaks asjaosalistele teksti ette näitamine. Viiendaks toimetamine, fotode kooskõlastamine asjaosalistega ja avaldamine.
Amatöörid, kes pole lasknud end haridusest rikkuda, on ise ilmselt väga rahul oma toodetud seosetu ebaprofessionaalse umbluuga, mis tekitab asjaosalistele palju segadust ja seletamist. Seekord risustas avalikkust lihtsalt mõttetu mögin, keegi erandkorras selle solgutamise tõttu haiget ei saanud.
Arulagedad kulutused tekkisid ikka – kadus aeg ja keskendumisvõime, oma tööd ja tegemised hakiti halastamatult seibideks – raha kulus telefonikõnedele ja arvutielektrile. Siit südasuvise looduse keskelt oli hämmastav ja kaastunnet tekitav kõrvalt jälgida, kuidas Tallinnas hüpatakse nagu konnad koorekirnus olematu teemat vahtu. Mis võid siis seekord ei-millestki toodeti? Kinnisvaraportaalile kümneid tuhandeid klikke. Kuna mingisugune eetika ei sundinud autorit ühtki allikat tülitama, sai kole kogus kollast võid. Kolekollast.
Meie, ajakirjanike mundriau sai taas kord lagastatud. See on midagi samalaadset, mida teevad salakütid jahimeeste auga – samal ajal, kui päris-jahimehed kulutavad suure osa oma sissetulekutest metsloomade toitmisele ja peavad eeskirjadest kinni, tõmbavad röövkütid loomariigi naised-lapsed jõhkralt siruli – tehtud! – ja üldsusele jääb mulje, et sellised need jahimehed ongi.
Meie, kõrgharitud ajakirjanike ülikooliskäik lõppes aukoodeksi ette lugemise ja vande andmisega ja me peame sellest kinni. Mida selle vastu teha, et eetikavabad krantsid žurnalismuses oma koha ja palga nimel nii sõna kui teoga (või tegemata jätmisega) ligimesi ei tapaks? Väljaannete-portaalide-jaamade-kanalite juhid peaksid hädasti sõela tihendama.
Ajakirjanikke õpetatakse uuemal ajal mitmetes koolides – loomulikult tuleb ka kõrgkoolidest lootusetut praaki – ärge laske eetikata taidlejatel rikkuda enese, teiste ja kogu Eesti elu. Taastage professionaalne nõudlikkus ja kaob hoolimatu karistamatuse illusioon.
Riigipoolset tsensuuri pole, sõnavabadus on enesetsensuurita käes nagu kompuuter, millega pähkleid purustada – järelikult lasub pea- ja tegevtoimetajatel võrreldamatult suurem vastutus, kui nad ise aduvad või kandagi suudavad.
Kahtlemata peaks hoopis sagedamini seda va ahistavat „ajakirjandust“ kohtusse ja avaliku sõna nõukogusse kaebama, karistama ja kahjutasusid maksma panema. Mul eneselgi oleks selleks pehmelt öeldes pisut põhjust küll. Ent seesugused õiguse nõudmise protsessid hoiaksid teemat pikalt ja pidevalt püsti ega lase eluga edasi minna. Rahvatarkuski ütleb – ära sõnnikut torgi, haiseb niikuinii. Ja kuna torkimisest hoidujad taanduvad võitluseta, luuakse seda haisvat üha juurde.
