Vahur Koorits: Eesti ei tohi muutuda laskemoonaks USA presidendivalimiste kampaanias
Kahjuks huvitab neist väga väheseid Eesti, vaid kõigest võimalus Eestit ära kasutades teenida punkte USA siseriiklikus võimuvõitluses, mille kulminatsiooniks on presidendivalimised novembris.
Võtmetegelane selles tülis pole Eesti ega Ilves, vaid Krugman. Nobeli majanduspreemia laureaat Krugman on praegu maailmas tõenäoliselt kõige tuntum majandusteadlane. Krugmani tuntus tuleb sellest, et ta on võtnud oma tiitlid ja teadmised ja rakendanud need poliitiliste eesmärkide teenistusse, mis kattuvad paljuski USA demokraatide omaga.
Kuna Krugman on USA president Barack Obama majanduspoliitika üks tuntumaid kaitsjaid, on ta ka silmatorkavaks sihtmärgiks neile, kes tahaksid Obamat maha võtta. Siit ka paljude ameeriklaste terav huvi Ilvese ja Eesti vastu – nad loodavad lihtsalt kasutada meid kõiki laskemoonana USA presidendivalimiste kampaanias Obama vastu.
Eesti valitsusparteid armastavad igal võimalikul juhul hüüda „Julgeolekuoht!“, „Julgeolekuoht!“. Millegipärast pole nad praegu seda teinud, mistõttu mina teen seda nüüd nende eest. Eesti jaoks on USA presidendivalimiste kampaanias poole valimine julgeolekuoht, sest me vajame USA julgeolekugarantiisid ka siis, kui võimul on demokraadid.
Eesti poliitikud pole õnneks USA sisepoliitika kohta sõna võtnud, aga Eesti näite pidev kasutamine vabariiklaste kampaanias võib jätta demokraatidele ikkagi mulje, et meie näol on tegemist mingi vabariikliku partei käepikendusega. Proovi siis asju seletada, kui Obama võitma peaks.
Eesti peaks USA sisepoliitikast hoiduma nii kaugele, kui võimalik. See on siinsetele poliitikutele küll raske, sest teemad kipuvad kattuma ja nii hea on USA arvamusliidrite kiitusele viidates õigustada oma majanduspoliitikat Eestis. Ent tegemist on siiski eri riikidega ning kõik võrdlused pole kohased. Ning mida teevad meie koalitsioonipoliitikud siis, kui Obama novembris ikkagi võidab? Isegi vähene USA huvi langus meie julgeoleku vastu on meile väga ohtlik.
Paljud eestlased kritiseerisid Ilvese Twitteri säutsude liigteravat tooni ning mitmed nõustusid Krugmani argumendi sisuga. Samas väitsid teised jälle, et välismaalase kriitikaga nõustudes ja mitte toetades Ilvest, sooritasid need inimesed justkui ebapatriootliku teo. Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda.
Valitsusele meeldib küll samastada end nii Eesti riigi kui eesti rahvaga, aga tegemist on kõigest demagoogiaga. Inimestel on täielik voli mitte nõustuda valitsuse poliitikaga, vaid olla valitsuskriitikute poolt. Kriitikaga tohib nõustuda ka siis, kui kriitik on välismaalane. Lõppude lõpuks ei muuda kriitiku kodakondsus või emakeel tema seisukoha sisu. Meie valitsus õigustab pidevalt oma samme välismaa organisatsioonide või arvamusliidrite seisukohtadega, järelikult võivad ka valitsuskriitikud oma seisukohtadele välismaalt tuge otsida.
