Lennukatest loosungitest õpetajate pingeridadeni
Sotsiaalmajandusliku võrdsuse näitajate poolest ja keskkooli lõpetavate õpilaste protsendi osas oli USA OECD riikide seas kindlalt tagareas.
Testitulemuste nimel
Haridusreform on Ameerikas, nagu ka Eestis, jätkuvalt aktuaalne teema, mis kerkib eriti teravalt üles vähemalt igas suuremas valimiskampaanias, aga täidab ajalehekülgi ka muul ajal. 1990-ndatel oli reformi peamine teema „tulemuspõhine haridus”, mis keskendus standardite väljatöötamisele ja õpitulemuste mõõtmisele.
See kulmineerus George W. Bushi algatatud ja 2002. aasta alguses jõustunud aktiga „No Child Left Behind” (kohmakas tõlkes ‘Ühtki last ei jäeta maha’), mis tegi kõigi föderaalraha saavate riigikoolide jaoks üleosariigiliste standardiseeritud lugemis- ja matemaatikaoskuse testide tegemise kohustuslikuks. (Erakoolis käib umbes 10% üldhariduskoolide õpilastest.) Koolid pidid programmi raames aasta-aastalt demonstreerima järjest paremaid testitulemusi; kui see juba kahel aastal järjest ei õnnestunud, pandi koolile avalikult kaela halva kooli silt ja nõuti korrigeerimisplaani väljatöötamist.
Programmi oponendid on osutanud, et selline strateegia ei aita süsteemselt koolide taset parandada, lisaks on see kaasa toonud õpetamise keskendumise testidele ja skandaalid ebaausate testitulemuste üle – kevadel uurivas ajakirjanduses avaldatud statistiline analüüs osutas, et umbes 6% koolirajoonidest oli tegelikke testitulemusi viimasel aastal tõenäoliselt oluliselt paremuse poole nihutanud.
Kui põhimõtteline poleemika standardiseeritud testide poolt ja vastu on üsna sarnane Eesti riigieksamite üle peetud diskussioonidega, siis USA-s on asi veelgi huvitavam, sest USA detsentraliseeritud haridussüsteemis on osariikide endi paika panna, mida hea testitulemus tähendab.
Kui 2004/2005. õppeaasta testitulemusi võrreldi riikliku standardi (National Assessment of Educational Progress) järgi valikuliselt hinnatud koolide tulemustega, siis leiti, et osariigiti oli latt väga erinevale kõrgusele seatud. See omakorda tingis osariigiti suure erinevuse latist ülevalt või alt mööda läinud õpilaste protsendis.
Lennuka nimega hariduskavaga tuli välja ka praegune USA president, vaadates mahajäänud laste asemel optimistlikult ettepoole ja pannes 2009. aastal aluse programmile „Race to the Top” („Võidujooks tippu”). Eesmärk on haridusreformi edendamine osariikide rahastamise uute tingimuste kaudu.
Moodne haridusreform: lootused on õpetaja hindamisel
Haridusreformi moodne teema on riigikoolide õpetajate töö tulemuslikkuse mõõtmine ja tulemuspalga maksmine, kuigi erinevalt Eestist on viimane eelkõige õpetajate ametiühingute suure vastuseisu tõttu suuresti ainult diskussiooni tasemel.
Üheks viimasel paaril aastal vahest kõige suuremat diskussiooni tekitanud ja vastuolulisemaks avalikkusele jagatud statistikaks ongi õpetajate individuaalsed pingeread. Esimesena avaldati need Los Angeleses 2010. aastal. USA haridussekretär kiitis need ajakirjanduses heaks, märkides, et „vaikimine pole võimalik”.
Selle aasta kevadel avaldas USA-s teise linnana New Yorgi haridusosakond pärast õpetajate ametiühingutega peetud pika juriidilise kemplemise võidukat lõppu 18 000 avalik-õigusliku kooli õpetaja tulemuspingerea, mis järjestab õpetajad nende õpilaste matemaatika ja inglise keele õpitulemuste paranemise järgi viie aasta lõikes kuni 2009/2010. õppeaastani, võttes arvesse õpilaste sugu, rassi ja majanduslikku olukorda.
Ka Bill Gates on vastu
Haridusosakonna juhtide sõnul tuleb pingerea analüüsimisel ettevaatlik olla ja silmas pidada pingerea koostamise aluseks olnud testitulemuste suurt statistilist viga, ka on eri õpetajate puhul olnud kasutada väga erinev arv õpilaste testitulemusi. Lisaks on õpetajal, kes on saavutanud pingereas kõrge koha, järgmisel aastal raske õpilaste testitulemusi oluliselt paremuse poole kallutada, mis omakorda tähendab järgmisel aastal õpetaja jaoks pingereas tahapoole langemist.
Peale õpetajate ametiühingute on New Yorgis pingerea avaldamist avalikult tauninud nii hindamise aluseks olnud matemaatilise mudeli koostamisel osalenud teadlased kui ka New Yorgist väga kaugel elav Bill Gates (viimase äramärkimine on siin rohkem selleks, et poleemika kandepinda demonstreerida – ülieduka arvutifirma loomise kogemus ei tähenda automaatset hariduspoliitika eksperdi tiitlit).
Veebruaris New Yorgis õpetajate ametiühingu ja haridusameti vahel sõlmitud lepingu kohaselt töötatakse edaspidi välja uus õpetajate hindamismeetod, mille kohaselt ainult 20% õpetajate töö hindest arvutatakse õpilaste testitulemuste põhjal (võrreldes neid eelneva aasta tulemustega) ja umbes 60% hindest põhineb peamiselt õpetaja töö jälgimisel klassiruumis.
Mida teeks Mitt Romney?
Kui praeguse presidendi seisukohad haridusreformi kohta on teada, siis spekulatsioonid selle üle, mida Vabariikliku partei sellesügisene presidendikandidaat Mitt Romney ametikohale valituna hariduspoliitika asjus teeks, on täies hoos. Esialgu paistab, et Romney pooldab standardiseeritud teste, õpetajate hindamist ja tulemuspalka. Järjekordset lennuka nimega uut haridusprogrammi pole veel välja pakutud. Ootame, näeme.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
