Aastate jooksul on mul kaduma läinud lugematu arv raamatuid, DVD`sid, CD`sid, ühed kingad, kahed plätud, neli pluusi, kolm seelikut ja kahed püksid. Väiksemad asjad nagu ajakirjad ja ajalehed ka muidugi, neid ei jõua kokku lugedagi.

Ma ei ole kade inimene ja mul ei ole midagi selle vastu, kui sõbranna palub mult punaseid kingi, sest tal endal ei ole. Või soovib lugeda uut raamatut, mille ma ostsin, vaadata uut filmi, mis mul on plaadi peal. Siiani olen alati headele sõbrannadele omi asju laenuks andnud, sest usaldan neid ning lootsin, et nad ei kuritarvita võõrast vara ja tagastavad mõistliku aja jooksul.

Kuid nüüd on laenamisel lõpp. Viimane raamat, mille ostsin, maksis päris palju ning mõtlesin tükk aega leti ees seistes, kas ma ikka raatsin selle endale osta. Käisin siiski selle summa välja ja olin rahul, sest raamat oli oma hinda väärt, lugesin ja nautisin seda mitu päeva. Kui tööl uuest raamatust rääkisin, taheti muidugi seda lugeda ning tõin selle oma lauanaabrile. Pärast seda on raamat kadunud kui tina tuhka, mai algusest saati on see tema käes. Muidugi olen korduvalt palunud tal see tagastada, kuid algul ei olnud tal see veel läbi loetud, siis luges seda ta mees ja tänaseks olevat see rännanud ta õe kätte. Hoiatasin, et kaks nädalat on veel aega ja kui siis raamatut ei ole, nõuan trahvi sisse, sama teen ka juhul, kui saan tagasi kapsaks loetud raamatu. Oi milline solvumine siis tema näost vastu vaatas ning hiljem sosistas teisele lauanaabrile, et "mõnel siin on vist küll "päevad"..."

Samuti on kadunud mu lemmikfilmi DVD. See on mu kooliaegse sõbranna käes, kes selle kolimise käigus mingisse kasti pakkis ja nüüd seda üles leida ei suuda. Lubab iga päev, räägib, kuidas järgmisi kaste lahti pakib ja kinnitab, et kohe-kohe saab otsitava kätte.

Ma muidugi väga ei usu, et ma seda enam kunagi näen, sest samamoodi on tema käes mu seelik, mille ta suure tõenäosusega ära lõhkus või rikkus, sest seda ma enam näinud ei ole.

Ise muidugi olen loll olnud, et nii lahkelt oma asju välja laenanud ja enam ma seda ei tee, kuid ma ei mõista inimesi, kes laenatud asju tagasi ei too. Kas endal ei ole häbi, kui tead, et võõras asi on sinu käes ning omanik igatseb seda tagasi? Miks ei suudeta otse öelda, kui laenatud asjaga on midagi juhtunud? Ausast selgitusest saavad ju kõik aru, ikka juhtub, et punane vein tilgub valge pluusi peale või kohvitass kukub raamatule. Aga sellisel juhul ei näe ma muud varianti kui ese omanikule kinni maksta. Paraku ei saa väga paljud sellest aru ning laenavad süüdimatult edasi, mõistmata, et nad on niiviisi käitudes ju samahästi kui vargad.