Hiljuti avaldatud Euroopa Komisjoni poolt läbiviidud võõrkeeleoskuse taseme uuringu SURVEYLANG tulemused Euroopa põhikooli õpilaste võõrkeeleoskuse kohta olid Eesti osas üsna prognoositavad.

See, et meie 9. klasside õpilaste esimese võõrkeele oskus, milleks rõhuvale enamusele on inglise keel, on parem kui teise võõrkeele, saksa keele tundmine, oli ootuspärane. Põhjusi on siin rohkesti, olulisimaks kindlasti see, et reeglina alustatakse inglise keele õpet 3. klassist ja saksa keelt 6. klassist, seega õpitakse inglise keelt kolm aastat kauem.

Loomulikult on tore, et esimese võõrkeele (inglise keele) lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisoskuselt oleme Euroopa paremate seas koos Rootsi, Hollandi ja Maltaga. See et 60% õpilasi, kes on iseseisva keelekasutaja tasemel tasemel (B1 ja B2 tase) on tervitatav, kuigi samal ajal tuleks ka rõhutada, et 40% on siiski peale seitset aastat õppimist veel algtasemel (A1 ja A2 tase), seega siis samal tasemel, kus umbes pooled saksa keele õppijad, kes on kolm aastat vähem õppinud. Siin on minu meelest võõrkeeleõpetajatele ja haridusministeeriumile mõtlemisainet.

Kuulamine, lugemine, kirjutamine

Kolme osaoskuse (kuulamine, lugemine, kirjutamine) võrdluses oli mõlema võõrkeele puhul meie õpilastel kuulamise tulemused kõige paremad. See on arvutipõlvkonnale üsna tüüpiline tulemus. Kirjutamisega on kogu Euroopa noortel probleeme, seda näitas ilmekalt analüüs, kus tulemusi võrreldi keeleti, arvestamata kas tegemist esimese või teise võõrkeelega.

Selline tulemus langeb kokku Tallinna Ülikooli keelekeskuse kogemusega, mis näitab, et sisseastujate kirjutamisoskus võõrkeeltes on languses. Kahjuks ei mõõdetud selle uuringuga kõnelemisoskust, mis oleks ilmselt olnud nelja osaoskuse võrdluses inglise keele osas kuulamisest paremgi, soravusega ei ole meie õpilastel reeglina probleeme, küll aga on vajakajäämisi kõne korrektsuses.

Traditsiooniliselt on väikeriikide elanikud paremad võõrkeeleoskajad, seda kinnitas ka kõnealune uuring, kus Prantsusmaa ja Hispaania olid üsna läbivalt madalamate tulemustega teiste uuringus osalenud riikidega võrreldes. Eestis on võõrkeeleoskus põlvkonniti väga erinev. Reeglina on vanematel inimestel vene keele oskus hea, saksa ja inglise keelt osatakse vähem. Noortel jällegi vastupidi, inglise keel on esimeseks võõrkeeleks ja saksa ning vene keelega on suuri probleeme.

Tallinna Ülikooli keelekeskuses saab õppida 12 võõrkeelt. Populaarsemad võõrkeeled on aastaid olnud inglise ja hispaania keel. Saksa ja vene keel on üsna tasavägiselt olnud populaarsuselt kolmandal kohal. Positiivne on, et huvi saksa keele vastu on aastatega kasvanud. Kahjuks pean samas nentima, et tudengite arv, kes on üldhariduskoolis 7 aastat vene keelt õppinud, kuid on siiski veel algaja keelekasutaja tasemel, on murettekitavalt suur.

Riigieksam või sertifikaat?

Mis puudutab võõrkeelte riigieksameid, siis haridusministeeriumi kava hakata tunnustama rahvusvaheliste võõrkeeleeksamite tunnistusi gümnaasiumi lõpetamisel, on tervitatav. Samas pean väga oluliseks, et õpilasel oleks vabadus valida, kas teha riigieksam või tõestada oma keeletaset mingi teise rahvusvahelise sertifikaadiga. Eriti oluline on säilitada inglise keele riigieksam, kus eksaminandide arv kõigub 9000 ringis, sest sellises mahus rahvusvahelise eksami läbiviimine, eksamineerijate koolitamine, standardiseerimine jms läheks Eesti riigile mõttetult kulukaks. Lisaks eeldaks see eksamiperioodi hajutamist üsna pikale ajale, mis aga ei pruugi olla õpilastele vastuvõetav.

Kes oleks nõus sooritama eksami veebruaris, samal ajal kui osa õpilasi saaks rahulikult edasi õppida, sest nende järjekord jõuab kätte alles juunis? Lisaks on näiteks briti eksamite IELTS ja Cambridge ESOL eksaminaatorite väljaõppe eeltingimuseks inglise keele kõrgeima taseme, (haritud emakeele kõneleja C2 ) rahvusvahelise eksami tunnistus, mis piirab väga oluliselt inimeste ringi, kelle hulgast eksaminaatoreid üldse valida saaks. Seega tundub kõige mõistlikum kahe paralleelse süsteemi (riigieksam või rahvusvahelise keeleeksami tunnistus) juurutamine.