Üks uus kolleeg käis nagu uni peale, et me läheksime jaanipäevaks tema juurde. Tal sai just maja valmis, ilus suur aed ka, seal on mõnus grillida ja lastel tore joosta ja mängida. No miks ka mitte, see naine on üsna sümpaatne tundunud ja andsin oma jah-sõna.

Valmistusime mehega peoks põhjalikult. Tegime torti ja salatit, küpsetasin pirukaid ning ostsin kaasa šašlõkki, kastitäie maasikaid, lastele küpsist ja Cocat ning muidugi ka natuke õlut ja veini.

Rahvast tuli peole rohkemgi, peale meie ja pererahva veel kolm peret koos lastega, ning kõik tõid kaasa mitu kotitäit toitu. Sahver ja külmkapp olid pungil head-paremat täis, naersime veel koos, et selle tagavara hävitamiseks peaksime me nädalaks sinna jääma.

Peo käigus tundus mulle naljakas, et perenaine isegi ei pakkunud välja, et võiks ühe pere toodud arbuusi lahti lõigata, lastele Coca-Colat pakkuda või teise pere toodud kommid ära jagada. Maasikad pesin ise köögis ära, kuid siis löödi mind tuppa laua taha tagasi. Perenaine talitas edaspidi omasoodu köögis ega lasknud meid teisi sinna ligi, öeldes, et talle meeldibki köögis üksi toimetada. Kuna ta nii resoluutne oli, ei hakanud ma ka paluma, et võtame nüüd seda ja teeme selle purgi lahti, mõtlesin, et tema oma kodu, las ta siis sehkendab. Ebaviisakas tundus ka võõras köögis ja poolvõõrale perenaisele ettekirjutusi teha.

Kui hakkasime ära minema, palusin tagastada oma salatikausi ja koogialuse (kooki, muide, me ei puutunudki), võtsin külmkapist ära ka taldriku, mille peal olid veel mu pirukad.

Perenaine tõstis salati ümber, pakkis koogi karpi, ladus pirukad kaussi, ulatas mulle tühjad ja PESEMATA! anumad ning soovis rahulikku kojusõitu.

Arvan, et umbes kolmandiku kaasatoodud lihast ja muudest toitudest jõudsime kamba peale ära süüa, ülejäänud jäigi perenaise külmkappi…Kellelegi ei pakutud kaasa ühtegi tükki tortigi, ei antud lastele kaasa nende endi poolt toodud komme, ei pistetud kotti avamata jäänud veinipudeleid ega lahti lõikamata arbuusi.

Ma ei tea, mulle tundub see esiteks ülimalt imelik ja teiseks kohutavalt ebaviisakas. Kui minu juures toimub pidu, ei lase ma ühtegi külalist ilma teemoonata uksest välja. Iga kohalviibija saab vähemalt tüki kooki, kui seda alles jäi, joomata jäänud veinid-õlled-siidrid lähevad oma toojaga koos tagasi, laste taskud täituvad nende vanemate poolt soovitud ja ostetud krõpsude-kommidega ning poolikud jäätisepakidki rändavad minu kapist ostja kotti (muidugi juhul, kui omanik on autoga tulnud). Samamoodi käituvad eranditult kõik teised mu sõprusringkonda kuuluvad naised ja mehedki — keegi ei lase külalisi tühjade kätega minema. Meie kõigi jaoks on koosviibimised selleks, et saaksime teineteise seltskonda maitsva söögi ja joogiga koos nautida, mitte selleks, et külaliste toodud kraamiga pärast nädal aega peret toita. Pealegi arvame, et andmisrõõm on suurim rõõm ja tahame, et ka peole mitte jõudnud abikaasad, lapsed ja lemmikloomadki vähemalt torditüki näol meie toredast peost osa saaks.

Ja veel — kui nii palju toitu jääb üle ning peres on ainult ema, isa ja beebi, siis on üsna suur tõenäosus, et kuus kilo šašlõkki läheb lihtsalt halvaks ja visatakse minema.

Eelpoolnimetatud põhjustel oli selle perenaise käitumine minu jaoks täiesti arusaamatu. Ja mõtlesingi, et uurin Delfi lugejatelt, kuidas teie peojärgsete jääkidega teete. Kas pakite külalistele ülejäägid kaasa või saadate nad samuti tühjade kätega minema?  Kas mul oli teie meelest õigus natuke selle perenaise peale solvuda või olete pigem tema poolt — külalised ise tõid, ise on süüdi, et ära ei söönud (kuigi ei pakutudki) ja mis minu külmkapis, see minu oma?