Delfi küsimusele - kas riigikogu liikmete suvine puhkus võiks olla paremini reguleeritud? - vastamine algab tõdemusest, et riigikogu liikmete puhkuse kord erineb tavalise palgatöötaja puhkusest ja sarnaneb ettevõtja puhkusele.

Vahe on selles, et kui ettevõtja looderdama jääb, siis tuleb tal oma pood kinni panna, riigikogulase tegemata töö ei paista aga alati kohe silma. Seetõttu on väga tänuväärne, kui ajakirjandus ja valijad otse näpuga järge ajavad, mida täpselt nende ringkonnast valitud saadikud aasta otsa teevad. Suur osa riigikogulasi on tegelikult väga töökad inimesed, ehkki on ka tõrvatilku, kes puhkavad pikemalt või teevad muud tööd isegi istungjärkude ajal.

Muudatustest alustaks sellest, et kevadine istungjärk võiks olla pikem – Euroopa Liidu asjade komisjoni töö jätkub väiteks niikuinii täistuuridel, võibolla jõuaks ka seadusandlust rohkem edendada, kui istungeid toimuks rohkem.

Töö ja puhkus peaks igal inimesel nii vaimse kui füüsilise tervise huvides taskaalus olema, olgu tegemist lapse või riigikogu liikme või palgatöötaja või tööandjaga. Eestis kõigub ametlik puhkus 28 ja 56 päeva vahel, nõnda, et kuni üks kuu aasta peale kokku võiks inimlikus mõttes iga täiskasvanu Eestis puhata saada. Euroopa Liidu asjade komisjon, kuhu lisaks kultuurikomisjonile kuulun, koguneb tööistungitele ka suviti. Ent juuli on rahulikum ka seal. Parlamentääride osas soovitan inimestel valimistel hinnata tõesti ka seda, kuidas keegi reaalselt tööd teeb, probleemidesse süveneb, lahendusi otsib, inimesi ära kuulab, seda aasta läbi. Inimesed, teie olete ülemused, kasutage seda ära igal võimalikul moel!

Eestis laiemalt saas elu paremaks teha nii, et praegu vaid parlamentääridele kuuluvat ühte lihtsat eelist saaks kasutada kogu Eesti rahvas. Seisneb see eelis selles, et riigikogulastel puudub kohustus võtta oma puhkust vähemalt 14 päeva ehk kaks nädalat korraga – võimaluse ja soovi korral saab puhkepäevi võtta ka näiteks kolme-neljapäevaste lühipuhkustena. Arvan, et Eestis võiks igal tööinimesel alles jääda ÕIGUS võtta puhkust soovi korral vähemalt 14 päeva korraga, ent see ei tohiks olla KOHUSTUS. Kohustuste panemisel inimestele peaks riik üldse olema märksa ettevaatlikum ja senisest vähem ettekirjutav.

Nimelt puudub igasugune alus sellele, et inimene peaks just nimelt 14 päeva kohustuslikus korras järjest puhkama. Vastupidi, teaduslikud uuringud näitavad, et inimese tervisele ja heaolule mõjub märksa paremini kahe järjestikuse nädala asemel näiteks neli 4-6 päevast puhkust (võttes arvesse ka puhkepäevad). Uuringute kohaselt on kolm nädalat pärast puhkuse lõppu on inimestel üldiselt samasugune stressi- ja väsimusetase – ning seda sõltumata sellest, kas nad puhkasid ainult mõni päev või 4 nädalat jutti.

Mannheimi ülikooli töö- ja vabaaja-uurija professor Sabine Sonnentagi soovitus on uuringutele põhinedes puhata aastaringselt mõnepäevaste puhkuste kaupa ja võtta kord aastas ühenädalane puhkus. Sellist rõõmu töölepinguseaduse paragrahv 68 lõige viis aga mingil arusaamatul põhjusel ei luba, kuna paragrahv kohustab töötajat välja võtma korraga kaks nädalat puhkust. Sellisel kohustusel puudub aga igasugune teaduslik alus, tegemist on sisuliselt töötaja õiguse piiranguga puhata endale sobivalt – mõnele sobib puhata vastavalt tööle 28, 35 või 56 päeva järjest, mõni tahaks puhata paindlikuma graafiku alusel, ja nii mõnelegi tööandjalegi sobiks paindlik graafik paremini (viimane ei tohi muidugi riivata töötaja õigust puhata pikk puhkus soovi korral jutti).

Arvesse tuleb võtta sedagi, et paljude ametite puhul pikemalt “juhet seinast välja tõmmata” niikuinii ei saa, valmistavad omi tunde ette ja muretsevad oma õpilaste pärast suvel pikalt “puhkavad” õpetajad ja õppejõud, arstid püüavad ennast igal võimalusel uute avastustega kurssi viia, müügijuhid muretsevad müüginumbrite pärast ja põllumees helistab oma asendustalunikule igal hommikul üle, valmis päevapealt sanatooriumist (kus talumees seljavalu leevendab) koju tagasi sõitma.

Nõnda saaksime veidigi õiglasema elukorralduse sel moel, et lubaks Eesti inimestel oma puhkuse üle senisest tervislikumalt ja vabamalt ise otsustada. Inimeste isiklik otsustusvabadus ja riiklik väiksem ettekirjutuste nimekiri on ka konservatiivse maailmavaate üks alusväärtusi.

Liisa Pakosta (IRL) on riigikogu Euroopa Liidu asjade ja kultuurikomisjoni liige.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid