Repliik: Vaegnägijad liikluses
Tavapärasel hommikul stardin kell kolmveerand üheksa oma Tondi kodust jalgrattaga kesklinna suunal. Endomondo spordiaplikatsioon määrab tavaliselt minu keskmiseks liikumiskiiruseks umbes 15 kilomeetrit tunnis. Toimetusse jõuan nii mõni minut peale üheksat.
Paraku üritab muidu igati kultuurselt mööduva sõidu juures mõni vaegnägijast autojuht mind Pärnu maantee, Süda ja Sakala nurgal surnuks sõita. Ei olnud erand ka tänane hommik.
Möönan, et maailmas on palju asju, mida ehk esmapilgul ei märka... Aga Kosmose kino poolt mäest alla lendav 160 kilone habemega koll suurel punukorviga Rootsi meestekal ei saa ka parima tahtmise juures kahe silma vahele jääda. No umbes nagu Halley komeet või Lensini dekoltee.
Erijuhtumid on aga need, kus autojuhiga on tekkinud juba silmside, mille järel juht nagu sinust läbi vaadates ikka vaikselt-vaikselt peateel liiklevale ratturile ristmikult ette keerab. Keskmine sõrm käib kiirelt õhku, paaril korral olen isegi mõelnud tuimalt ettekeerajal üle kapoti sõita. Noh... pigem nii statement'i mõttes, kui karistuseks. Aga kahju on hakanud rattast, mitte tervisest.
Avarii korral pole jalgrattur parimagi tahtmise juures võimeline tekitama võrdväärset kahju, kuid siiski ei hooli enamus autojuhte väiksematest liikluses osalejatest kuigi palju enam teeveerde heidetud prügist. Nii olen tähele pannud.
Niisiis. Palun autojuhtidel panna tähele neid inimesi, kes kondiauru jõul kui võrdne võrdsega liikluses oma päevatoimetuste suunal uhavad. Ehk jätab rohkem tähelepanelikkust eluvaimu ikka sisse.
