Sisekaitseakadeemia rektori Lauri Taburi sõnul näitavad teiste riikide uuringud, et kiiruskaamerad toovad kaasa kiiruseületajate arvu vähenemise ja keskmise sõidukiiruse languse, teatas sisekaitseakadeemia.

„Kahjuks on Eestis olukord äraspidine. Autojuhid võtavad kiiruskaameraid kui pidurdajaid ning vahepealsetel teelõikudel püütakse „aega tasa teha““, lisab Tabur.

Uuringu autori Mari Draba sõnul on oluline püüda minimeerida konfliktide toimumist sõiduteel, mis aitaks tagada iga liikleja õigust liigelda avalikus ruumis turvaliselt. Uuringud kinnitavad, et kui liikumiskiirus kasvab 1 km/h võrra, siis surmaga lõppevate liiklusõnnetuste arv tõuseb üle nelja protsendi. „Selle teadmise valguses on väga kahetsusväärne, et keskmine kiirus Tallinn-Tartu maanteel on viimase aastaga kasvanud,“ jätkab Draba.

Uuringu käigus intervjueeritud ekspertide sõnul peaks automaatset kiirusjärelevalvet Eesti maanteedel veelgi laiendama, mis aitaks vähendada nende liiklejate arvu, kellel on kiiruskaamerate asukohad selged ning kes oskavad nende mõjualas sõita liikluskuulekamalt.

Olenemata sellest, et inimene on liikluses esmaseks faktoriks liiklusõnnetuste toimumisel, leiavad eksperdid, et sõiduteega seotud tegevused vajavad suuremat tähelepanu. Eksperthinnangu kohaselt on Tallinna–Tartu maanteel pikkadel lõikudel möödasõidunähtavus piiratud, millest tulenevalt osutuvad möödasõidud tihtipeale ohtlikuks ning see muudab liikluse närvilisemaks. Samuti tõdevad eksperdid, et liikluskoosseis on Tallinna–Tartu maanteel kirju, mis soosib sõiduautode möödasõiduvajadust.

Magistritöö empiirilises analüüsis keskendutakse peamiselt Järva maakonna andmetele, kus 2010. ja 2011. aastal oli üles seatud 15 kiiruskaamerat. Viis Harju maakonna kiiruskaamerat ja üks Jõgeva maakonna kiiruskaamera on jäetud perioodide võrdlusest välja, kuna need paigaldati alles 2011. aastal.