Erko Rebane: Kreeka kriisi keemispunkt pole veel kätte jõudnud
Kui oleksin mõned aastad tagasi oma tutvusringkonnas küsinud, mis on Kreekas keskmine pensioniiga, kui suurt võlakoormat nende riik kannab või millised on sealsed populaarsemad erakonnad, oleks suure tõenäosusega jäänud enamik küsimusi vastuseta. Täna on keskmisel eurooplasel ja tõenäoliselt kaugemalgi mandritel oluliselt parem pilt sündmustest, mis Balkani poolsaarel aset leiavad. Meedial ja investorite kommuunil on põhjust jääda Kreekat käsitlema veel aastateks.
Mis saab Kreekast edasi?
Pühapäeval olid kreeklased sunnitud pöörduma tagasi valimiskastide juurde, kuna maikuus antud häälte põhjal ei õnnestunud ühelgi erakonnal valitsust moodustada. Sarnaselt eelmisele korrale võidutses seekord Uue Demokraatia erakond, ent täiendavate mängureeglite kohaselt tõi võit neile seekord automaatselt parlamendis 50 boonuskohta, mida potentsiaalse koalitsioonipartneri Pasoki omadega kokku liites peaks andma kahele parteile piisavalt tugeva positsiooni jätkata rahalise abi saamiseks reformide ja kärpemeetmete elluviimist.
Kuna nädalavahetusel oli peamise hirmuna üleval Euroopa finantsabi ja kasinusnõudeid tõrjuva erakonna Syriza võimalik võit, mis tähendanuks suurema tõenäosusega Kreeka väljaastumist eurotsoonist ning sellega mõõtmatute tagajärgede tekitamist ülejäänud Euroopa ja maailma majandusele, siis pühapäevaste tulemuste põhjal võib eeldada, et Troika (Euroopa Liit, IMF ja Euroopa Keskpank) jätab laenukraani lahti ja investorite otsaesine jääb kuivemaks, ent vale on arusaam, et sellega saavad kõik probleemid lahendatud ja Kreeka liigub nüüd kaugemale tagaplaanile.
Põhjusi selleks annavad nii lähitulevik kui ka pikema perioodi arengud. Isegi kui Kreekas õnnestukski Euroopa finantsabi pooldav enamusvalitsus moodustada, püsib endiselt õhus risk, et lähiajal võidakse üritada laenutingimused uuesti läbi rääkida. See on halvaks uudiseks, kuna riigi soov kärpemeetmetega jätkata pannakse küsimärgi alla ning võib-olla jõutakse selle tagajärjel üsna pea eurotsoonist loobumise teema juurde tagasi.
Oletame, et Euroopa rahandusministrid, Euroopa Keskpank ja võib-olla isegi karmima hoiakuga IMF on nõus vastu tulema, kuna Kreeka otsus taganeda oma võlgade tagasimaksmise kohustusest ähvardaks tuua globaalses finantssüsteemis kaasa hullemaid tagajärgi. Poliitikutel õnnestuks rahva elu pisut kergemaks muuta, kuid majanduslik olukord saab endiselt olema keeruline.
Kreeka on jätkusuutlikkusest kaugel
Vaatamata kevadel toimunud riigivõla restruktureerimisele erakreeditoride seas, prognoositakse Kreekale avaliku sektori võla ja sisemajanduse koguprodukti suhteks 2020. aastal 120%, mis muidugi on parem võrreldes praeguse 160%, kuid isegi 120% ei loeta üldiselt jätkusuutlikuks tasemeks. (Majandusprofessorid Carmen Reinhart ja Kenneth Rogoff järeldavad oma teadustöös, et teatud eranditega kipub piir jooksma 90% juurest, millest edasi hakkab riigi võlakoorem majandust rusuma). Lisaks sellele põhineb see eeldus üsna roosilistel majanduse taastumise ootustel - juba 2013. aastal peaks SKP reaalkasv olema 0% ning sealt edasi 2-3% aastas. Samal ajal aga ootab OECD Kreekale veel tuleval aastalgi -1,3% langust, mis tähendab väga kerget libastumise võimalust ning realistlikku ohtu, et 120% võib jääda kaheksa aasta pärast vaid suureks roosaks unistuseks.
Troika jätkab kokkulepitud 240 miljardi euro väljastamist jupikaupa ning iga kord jälgitakse trajektoori, kuidas 120% suhtarvu juurde liigutakse. Kõrvalekalde tekkimisel nõutakse valitsuselt eelarveaukude täitmiseks uusi lahendusi, mis ühel või teisel viisil jälle elanikkonda puudutavad. Isegi kui eurotsoonist lahkumise võimalus lähiajal kummutatakse, julgen arvata, et laenuandjate dikteeritud reeglite järgi elamine suurendab euro vastaste leeri ning aasta või paari pärast ollakse uuesti teelahkme juures.
Laenutingimuste pehmendamine tähendaks ühtlasi seda, et prügikasti tuleb visata kõik senised prognoosid ja eeldus, et Kreeka naaseb tagasi võlakirjaturule 2015. aastal, mis on nagunii võrdlemisi utoopiline nägemus. Siit johtuvalt tuleb Euroopal mingil hetkel uuesti raha eraldama hakata, kuid üksmeelsust on kreeditoride poolel siis juba märksa raskem leida.
Käimasolev Kreeka tragöödia kulmineerub seega hetkega, mil riigi avalik sektor sisuliselt täies ulatuses võlakohustustest vabastatakse. Iseküsimus on see, kas järjekordne restruktureerimine toimub taas välisinvestorite nõusolekul ja Euroopa Keskpanga likviidsustoel või ootamatumal kujul maksejõuetust välja kuulutades, mis tõenäoliselt päädib ka eurotsoonist väljaastumisega, kuna riigi ainsaks finantseerimisvõimaluseks jääks raha trükkimine. Siis aga küsitakse, kes on järgmine? Iirimaast ja Portugalist oleme kiiresti üle hüpanud ning jõudnud otsaga Hispaania ja Itaaliani, kelle võlakoormate suhtes võime täna juba näha turgude tolerantsi vähenemist.
Mida see tähendab investorite jaoks?
Kreekal on mängida vaid väike roll suuremas etenduses, kus peaosad kuuluvad oluliselt mastaapsematele majandustele nii Euroopas, kui ka kaugemal. Hayman Advisorsi juht Kyle Bass toob välja olulise tähelepaneku, mille kohaselt on maailma võlg kasvanud 2002. aasta 80 triljonilt dollarilt tänaseks üle 200 triljoni dollari ehk keskmiselt 11% aastas. Samal perioodil aga on globaalne SKP tõusnud keskmiselt 4% aastas. Teisisõnu oli kriisieelsete aastate kasvu üheks tugisambaks krediidikasv, kuid selline protsess ei saa kesta igavesti, kuna ühel hetkel muutub SKP liiga väikeseks, et samas tempos laenu võtmist toetada. Võlgade restruktureerimine, konservatiivsemad eelarved nii era- kui avalikus sektoris muutuvad süsteemi puhastamisel paratamatuks nähtuseks.
Kindlasti ei taha ma kõige eelneva põhjal maalida pilti, kus investoritel pole aktsiaturgudele üldse enam asja. Liigume ühest valupunktist teise, ühest tippkohtumisest järgmisesse, ühest keskpanga otsusest teise, kuid nende momentide vahele jäävad perioodid, mis aitavad kindlustundel paraneda ning saavutada lühikese aja jooksul kohati isegi aastakümnete parimaid tootlusi nagu võisime näha mullu sügisest kuni käesoleva aasta esimeste kuudeni.
Üks nendest hetkedest võib vabalt koita ka praegu, kus ettevõtete valuatsioonid on pärast korrektsiooni muutunud suhteliselt soodsaks (eriti Euroopas), Kreeka liigub ajutiselt tagaplaanile, Hispaania pankadele ollakse valmis ulatama kuni 100 miljardit eurot ja USA keskpank kaalub majanduse täiendavat stimuleerimist. Kuid võlakoormad ning nende vähendamiskatsed jäävad domineerivaks teemaks veel aastateks, mis paraku tähendab, et tihti loevad riikide finantsid ja poliitilised pealkirjad rohkem kui ettevõtete enda näitajad.
(Autor töötab LHV Pangas analüütikuna.)
